Maja ja Sirp / artiklipreemia 2019 nominent

Autor
Siim Tuksam
Artikkel on avaldatud
arhitektuuriajakirjas MAJA, kevad 2019 (nr 96)
Foto
Tõnu Tunnel

Inimmõtlemise ja masinmõtlemise tõlkimine arhitektuurses loomeprotsessis ei saa olla ühene, nende vahendamine eeldab, et arhitekt küsiks töö käigus aina uuesti:„Mis põhjusel?“ ja „Mille jaoks?“

Filosoof Daniel C. Dennett kirjeldab oma viimases raamatus teadvuse tekkimist  evolutsiooni kaudu, küsides: miks? Miks on aga mitmetähenduslik küsimus. Tuleb eristada kahte miksi: mis põhjusel (how come?) ja mille jaoks (what for?). Üldise eksistentsi puhul on igalühel oma vastus ja keegi ei pane sulle pahaks, kui sa arvad, et olemisel on mõni metafüüsiline põhjus, või seda põhjust ei olegi.

Kindlasti on ka võimalik loogiliselt arutleda, näiteks, et oleme evolutsiooni tulemus ja seeläbi on meie loomulik eesmärk ellujäämine, liigi säilitamine.

Arhitektuuris peab sul olema aga hea vastus, miks sa lood teatud sorti ruumi, kuna tihti on projektid seotud avaliku huviga. Arhitektuuri kogeja seisukohast võib küsida, miks inimloodud ruum on selline, nagu ta on. Selle küsimuse lööksin veel kaheks: tüpoloogiaks ja tektoonikaks. Teisisõnu, kuidas on ruum organiseeritud ja millest on ta tehtud. Esimesel on argielu korraldamise mõttes ehk suurem roll, kuid minu jaoks ehituskunsti mõistes põnevam ja keerulisem on küsimus tektoonikast. Miks näevad majad sellised välja? Millest tuleneb nende vorm, nende geomeetria? Oma uurimust raamistades üritan kõigepealt mõtiskleda, kuidas ja kuhu oleme jõudnud, ja seejärel, mis sellega peale hakata.

MIS PÕHJUSEL?

Arhitektuuriajaloolastel on võimalik objekte uurida suurelt distantsilt ja teha üldistusi selle kohta, mis põhjusel ja mille jaoks ehituskunst selliseks võis kujuneda. Ka Vitruvius kirjeldab ehituskunsti arengut evolutsiooniliselt: inimesed hakkasid looma varjualuseid, kuhjates rohelisi oksi või kaevates koopaid, järgnevalt imiteerides pääsukesi, ehitades mudast ja okstest. Laugier kirjeldab primitiivset hütti kui puutüvedest ja okstest templilaadset ehitist. Nende mõlema jaoks on olulisim hetk, kui puidust ehitisi hakati imiteerima kivist ehitades – ornamendi sünd.

Klassikaline ornament on lisandus või kaunistus, mis pöörab tähelepanu mingile konstruktiivsele, tektoonilisele või tüpoloogilisele detailile. Ka siin saab tuua paralleeli Dennetti käsitlusega teadvuse jätkuvuse vajadusest psühholoogilisest seisukohast. See on see, mis hoiab traditsioone ja kultuuri ning paneb inimesi imiteerima varasemalt kogetut. Dennett nimetab seda kartesiaanlikuks gravitatsiooniks (Cartesian gravity).

Ornament saavutab oma kõrgaja barokis, kui ülevoolavalt ornamentsed ei ole mitte ainult hooned, vaid ka neid ümbritsevad aiad. See on ühtlasi teadusrevolutsiooni aeg. Kaasaegse, modernse arhitektuuri sünniaeg. Esimese tööstusrevolutsiooniga tekivad ülerahvastatud linnad – inimene ja looduse vahele tekib lõhe, mis järjest suureneb, kuni 20. sajandi algul tekib modernism ja futurism. Maailmavaade on muutunud masinlikuks. Futuristid ülistavad masinaid ja sõda. Modernistlik kunst ja kirjandus toovad eksistentsialismi tavainimeste ontoloogiasse.

Turingiga algab eelmise sajandi keskel järgmine ja kõige mõjusam samm inimese maailmamõistmisest võõrandumises –  tehisintellekti teoreetiline alus. Umbes samast küberneetika kõrgajastust pärinevad ka digitaalse arhitektuuri põhikangelased CNC ehk raaljuhitud töötluspingid ja 6-teljelised robotkäpad. Tekib uus lootus raaltehnoloogia abil maailma mõista, kuid tol ajal kukub küberneetika täielikult läbi ja tehisintellekti uuringud soikuvad pikaks ajaks. 1990. aastate alguses jõuavad arvutid inimestele kodudesse, millega sisuliselt algab raaltehnoloogia tegelik võidukäik. Tehnoloogia muutub järjest kättesaadavamaks, võimsamaks, lihtsamini kasutatavaks ja mis kõige olulisem, kaasavamaks – inimestest saavad infotootmise masinad.

Francesco Borromini, San Carlo alle Quattro Fontane (1630. aastad) peasaali kuppel on geomeetrilise konstrueerimise meisternäide. Sisehoovi kolonnaadi lagi on aga modelleeritud sujuvaks pinnaks, mis meenutab varase digitaalse arhitektuuri superstaaride alajaotuspindasid (subdivision surface).

Varajaste digiarhitektide üheks suurimaks mõjutajaks on Gilles Deleuze ja tema „The Fold: Leibniz and the Baroque”. Leibniz kui väidetav diferentsiaal- ja integraalarvutuse leiutaja oli varase digitaalse arhitektuuri kangelane. Potensiaalide väljad ja monaadid resoneerisid ideaalselt digitaalse arhitektuuriga – me ei loo objekte, vaid süsteeme, mis võimaldavad vormida hetkeolukorras sobiva adapteerunud objekti.

Lisaks nägid varajased digiarhitektid siin võimalust dekonstruktivismist sammu edasi astuda. Jah, arhitektuuriobjekti vormi mõjutavad tõesti väga erinevad ja vastuolulised jõud (mitte ainult füüsilised, vaid ka ajaloolised, linnaehituslikud, kultuurilised jne), kuid diferentsiaal- ja integraalarvutuse abil on võimalik need jõud voltida ühtseks sujuvaks süsteemiks. See omakorda võimaldab ühendada topoloogia ja tektoonika.

Nende sujuvate vormide realiseerimise juures saab olulisimaks üle pika aja jälle geomeetria küsimus. Klassikaline ja barokkarhitektuur tõusevad ses mõttes jälle au sisse. Geomeetria ja konstruktsiooni suhete uurimine saab uue hoo. On selge, et seda suhet on uute tööriistade abil võimalik automatiseerida.

Varase digitaalse arhitektuuri võidukäik kestis kuni 2008. aasta majanduskriisini, kriisi ajal keskenduti digitaalsele arhitektuurile laborites. Disainiuurimus saab uue hingamise ja selliste suurte tehnikaülikoolide nagu ETH kõrval hakkavad industriaalrobotid ja 3D-printerid järjest rohkem teadusasutusi vallutama. Arhitektuurne disainiuurimus muutub ühtaegu nii tehnilisemaks kui ka eksperimentaalsemaks. Uuritakse erinevate materjalide omadusi ja masinate võimalusi ning kombineeritakse neid kõikvõimalikel erinevatel moodustel (vt TAB2015 peanäitus „Keha ehitus“).

Rakkautomaadi (cellular automata) näited. Ülilihtsate reeglite samm-sammult kordamine võimaldab luua nii korda kui kaost.

Umbes samal hetkel algab tegelik parameetrilise arhitektuuri võidukäik, kui skriptimiseks pole enam vaja keerukat koodi kirjutada, vaid tekib tänaseks enim kasutatud visuaalse programmeerimise keskkond Grasshopper, mis võimaldab algoritme klotsidena laduda ja ühendada vastavalt vajadusele. Tükeldamine on selle tööriista üks peamisi esimesi rakendusi, sujuvad pinnad jaotatakse toodetavateks elementideks – kõverjoont hakatakse murdma, (7) nagu ütleb Mario Carpo. Parameetriline arhitektuur saavutab suurema tõsiseltvõetavuse.

Digitaalses arhitektuuris oli algselt palju järelratsionaliseerimist ehk n-ö disainpindade ehitatavaks muutmist. Nii toimis Frank O. Gehry, kes lõi lisaks arhitektuuribüroole oma tarkvaraettevõtte Gehry Technologies. See büroo pakkus oma tarkvara ja teenuseid paljudele tuntud büroodele, nagu Zaha Hadid Architects, Coop Himmelb(l)au või UNStudio. Praeguseks on see ettevõte suurkontsernile Trimble maha müüdud, kuid aastal 2011, kui seal internina töötasin, oli veel tegu väga põneva ja kiiresti areneva ettevõttega, kus töötas palju arhitektuuritaustaga inimesi. Sellest kahekuusest praktikast on mul kindel veendumus, et arhitektuuri, inseneeria ja tootmise teadmised peaksid olema algusest peale disaini integreeritud. Algoritmiliste töövahenditega on võimalik saavutada sarnane vormiloomise vabadus nagu kriisieelsetel digiarhitektidel, samas algusest peale arvestades konstruktiivsete ja geomeetriliste piirangutega. Veelgi enam, neid piiranguid on võimalik loominguliselt kasutada. See omakorda märgib sisulist erinevust varase digitaalse arhitektuuriga. Kui viimane tegeles enamasti ehitise kogetava pinnaga ja ei hoolinud konstruktsioonist (8), siis praegused meetodid võimaldavad disaineril vaadelda ehitist kui mahulistest elementidest koosnevat tervikut, arvestada nende geomeetria ning konstruktiivsete ja muude füüsikaliste omadustega.

/…/

Siim Tuksam

Edasi saab lugeda Maja kodulehelt

VIITED:
1. Dennett, D. Daniel, From Bacteria to Bach and Back: The Evolution of Minds. London: Penguin Books, 2018.
2. Antoine Picon, Ornament: The Politics of Architecture and Subjectivity. AD, John Wiley & Sons, 2013, lk 39.
3. Dennett, D. Daniel, From Bacteria to Bach and Back: The Evolution of Minds. London: Penguin Books, 2018, lk 20.
4. Gerg Lynn, Blobs, or Why Tectonics Is Square and Topology Is Groovy. ANY: Architecture New York, No. 14, Tectonics Unbound: KERNFORM AND KUNSTFORM REVISITED! 1996, lk 58
61.
5. Pole selge, kas ta sai ideed selleks Newtonilt. Leibniz avaldas oma meetodi esimesena, kuigi Newtonil olid sellekohased ideed palju varemalt. https://en.wikipedia.org/wiki/Leibniz%E2%80%93Newton_calculus_controversy, vaadatud 02.08.2018.

6. Greg Lynn, Blobs, or Why Tectonics Is Square and Topology Is Groovy. ANY: Architecture New York, No. 14, Tectonics Unbound: KERNFORM AND KUNSTFORM REVISITED! 1996, lk 5861.
7. Mario Carpo, Breaking the Curve: Big Data and Design.
https://www.artforum.com/print/201402/breaking-the-curve-big-data-and-design-45013. Vaadatud 23.07.2018.
8. Antoine Picon, Ornament: The Politics of Architecture and Subjectivity. AD, John Wiley & Sons, 2013, lk 26.

Foto üleval: Tallinna Arhitektuuribiennaali peanäitus „Keha ehitus. Body Building” vaatles tänapäevase ehituskunsti hübriidseid ilminguid, kus omavahel põimuvad tehnoloogia, teadus ning uued materjalid. Vähem või rohkem kontrollitud süsteemsed suhted võimaldavad kujundada uusi nähtusi meie elukeskkonna jaoks. Nähtuseid, mis otsivad justkui tasakaalu kontrollimatu ja kontrollitava – keha ja ehituse – vahel. Foto Tõnu Tunnel