Sisearhitektide liit / aastapreemia 2018 nominent

Asukoht
Pirita tee 64, Tallinn
Sisearhitektuur
Katariina-Kristiina Kaufmann, Kadi Karmann, Peeter Klaas, Ville Lausmäe (VL sisearhitektuur)
Arhitektuur
Anto Savi, Margus Soonets, Jürgen Lepper, Maiu Hirtentreu (BOA Arhitektid)
Akustika
Marko Ründva, Gerda Kaasik (Akukon)
Tellija
Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseum
Ehitaja
Oma Ehitaja
Fotod
Tõnu Tunnel

Filmimuuseumi saal on suurepärane näide, kuidas kinole omaste keeruliste tehniliste nõudmiste täitmise kõrval on võimalik luua ka esteetiliselt nauditav keskkond. See on funktsionaalselt hea ja samas ka ilus saal, kuhu on meeldiv tulla nii lihtsalt filmi vaatama kui ka esilinastusi korraldama.
Ivo Felt, filmiprodutsent

FILMIMUUSEUMI VISIITKAARDIKS soovis tellija kinosaali, millel on ka esindusfunktsioon. Et see oleks natuke rohkem saal kui kommertskino oma. Mullegi meeldib, kui kinno minek on sündmus, mitte lihtsalt kaubanduskeskusest läbi astumine.

KINO ASUB SIIN eraldi hoones selleks loodud betoonmäe sees. Esteetiliselt inspireeriski selle koopalik olemus. Kinosaalis siiski betooni eksponeerida ei saa, kogu ruum koosneb läbipaistvast akustilisest kangast. Kui tavalises kinos on seinas summutav plaat ja sellel kangas, siis siinsed seinad peidavad puuraamil pulkade-orkide abil rajatud keerulist akustilist lahendust. Ka lagi on “villast-papist”, kerge ning õhuline. Selle väljamõtlemine ning ehitamine oli paras peavalu. Kaasasime mitmeid insenere ja ka lae ehitaja oli väga hea.

Siin pole heli ja pildi suunamisel arvestatud klassikalist kuldset keskkohta, akustika üritab olla võrdsem. Akustika poolest sama keerukat saali sain teha Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis (BFM). Sealgi nähti valu ja vaeva lae ja seina juures, tooli ja põranda värv olid hoopis teisejärgulised.

VAATAJASÕBRALIKUM OLNUKS black box’i taoline must saal, mis su ümbert filmi vaadates olematuks hajub. Ent esindussaal ei saa olla must – keerukamate vormide puhul muutub see varsti vanaks, väsinuks ja natuke räpaseks. Teatud materjalide ja värvidega töötamisel on oma eripära. Niisiis tuli saal kompromissina hall, eirates konsultantide soovitusi, kuid inspiratsiooniks vaatasime näiteks kino Sõpruse saali, kus seinad on hoopis sinised, lagi hele ja filmid nägemata ei jää.

ERILISEKS TEEB filmimuuseumi kino veel see, et saali tagaseinas, kus tavaliselt on projektorile ainult väike ava jäetud, on suur klaassein. Et koolilapsed näeksid haridusprogrammi käigus projektsiooniruumi aparaate. Seegi lahendus pani akustika proovile. Et klaas filmi vaatamise ajal ei peegeldaks, saab selle ruloodega katta.

ASTMESTIKUGA SAALI puhul on kogu ruum pikalt tellingurägastikku täis. Kui tellingud lõpuks maha võeti, oli tõesti pidulik hetk, käisime sel päeval kogu bürooga vaatamas.

Ville Lausmäe

Ruumipilt 2018