Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital / arhitektuur 2018 võitja
Asukoht
Pirita tee 56, Tallinn
Autorid
Anto Savi, Margus Soonets, Jürgen Lepper (Arhitektuuribüroo BOA)
Innopolis Insenerid
Välialad
Kersti Lootus, Ivi Vartsen, Siim Lootus, Kalle Pruuden, Margus Triibmann, Lidia Zarudnaya
Sisearhitektuur
Kariina-Kristiina Kaufmann, Kadi Karmann, Peeter Klaas, Ville Lausmäe
Arhitektuurivõistlus
2012
Valmis
2017
Tellija
Eesti Ajaloomuuseum
Ehitaja
Oma Ehitaja
Fotod
Jüri Seljamaa, Reio Avaste, Tõnu Tunnel

Žürii kommentaar

Peapreemia pälvinud Filmimuuseumi hoone ja Maarjamäe kompleksi välialade näol oli tegemist õnnestunud lahendusega, kus uus eredea identiteediga hoone paneb end otsekohe märkama, olles ometi avatud ja tundlikus dialoogis kompleksi ajalooliste ehitistega. Keskkonna seob tervikuks välialade lahendus, mis Filmimuuseumi ees on asjakohaselt mänguline, veidi eemal aga loob soliidse ja piisavalt neutraalse eksponeerimisvõimaluse nõukogudeaegsetele mälestusmärkide.

Ingrid Ruudi,

Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiate žürii esinaine

Filmimuusemi hoone laseb seal pesitseval muuseumil end väga hästi parimast küljest näidata. Muuseumid ei vaja maja, mis muudab nad huvitavaks ja ligitõmbavaks, nad vajavad keskkonda ja arhitektuuri, mis aitab neil esile tõsta enda parimad jooned ning võimendada muuseumi tegevusi, mis enamasti on kogenenud pika aja jooksul. Filmimuuseumi hoone ei domineeri, vaid täiendab mitte ainult filmimuuseumit ennast, vaid kogu Maarjamäe muuseumimäge. Ja see punane „vaip" on lihtsalt geniaalne.
Mirjam Rääbis, endine muuseuminõunik ja praegune muinsuskaitsenõunik

Lühidalt öeldes jõudsime lahenduseni, mis sobitub ilusti muinsuskaitsenõuete ette kirjutatud üsna kitsasse hoonestusalasse ja järgib krundil paiknevat perimetraalset hoonestuslaadi. Üks eesmärk oligi järgida olemasolevaid ajaloolisi hoonestusmahte, mille saavutasime mahukast ruumiprogrammist hoolimata, kui hooned visuaalselt neljaks väiksemaks mahuks jagasime ning kinnistul olevat katusemaastikku tänapäevasemas võtmes jäljendasime.

Väiksemad „tahukad“ on tekitatud filmimuuseumi maa-aluse korrusega ühendamise teel, tänu millele jäi hoonete vahele õhku, vähendasime seeläbi ka hoone pikkust ning avasime pargi poolt vaateid hoonemahtude vahelt idapoolsele klindiplatoole. Tänu hoonete funktsionaalsetele iseärasustele on loomuliku valguse vajadus ruumides minimaalne, see lõi võimaluse maapealsed mahud luua pargi poolt vaadelduna ilma akendeta ja tekitada väärika ajalooga hoonestusele tagasihoidliku fooni. Pargipoolsed fassaadid ning maapinnalt ja lossitornist vaadeldavad katused on hoitud kõigist tehnoseadmetest võimalikult puhtad.

Kuna kogu kompleksi kujundamisel oli väga tähtis roll ka välialadel, siis paigutati filmimuuseumi maht oma peasissepääsuga diagonaalis kinnistu teise nurka peavärava suhtes. See võimaldas tekitada nende kahe vahele piisavalt pika vabalt kulgeva „filmiallee“, mis tavapärastest pargi kergliiklusteedest eristuvalt on kaetud filmimaailma glamuurset punast vaipa jäljendava kattega. Filmiallee äärde on disainitud prožektoreid meenutavad valgustid, mis koos jala all pehmena mõjuva „punase vaiba“ ja alleele planeeritud objektidega aitavad filmindusse sisse elada.

Anto Savi