Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital / arhitektuur 2018 nominent

Asukoht
Seine'i kaldapealne, Prantsusmaa
Toimus
7.12.2017–21.01.2018, festivali „Loov Eesti“ raames
Autorid
Ralf Lõoke, Maarja Kask (Salto Arhitektuuribüroo)
Neeme Külm
Tellija
Cité de la Mode et du Design
Fotod
Brigitte Baudesson

Ühelt poolt oli tegu visuaalselt efektse, mängulise ja tehniliselt ambitsioonika installatsiooniga, mida külastajad suure uudishimuga testisid, kuid teiselt poolt ei puudunud sellel teine, sügavam tähendus ja sotsiaalpoliitilise statement´i varjund. Heat Wave (eesti keeles kuumalaine) oli kriitiline kommentaar üha enam esilekerkivatele kliimaprobleemidele. See, kuidas kuumalaine mängulise kergusega ühe inimese liikumisele reageeris, joonis alla tõsiasja, et ka iga üksikisiku teol on konkreetne tagajärg ja iga samm paneb käima järgmise protsessi. Heat Wave’il oli ka otseselt antud kohast tulenev alltekst: varasemalt olid kodutud kaldapealset ööbimispaigana kasutanud. Talvises karguses kumav soojuslaine, mille liikumine allus selle ees seisva inimese tahtele, viskas õhku valusa küsimuse: kes otsustab, kellel ja mil määral on juurdepääs esmastele hüvedele? 
Triin Loks, NID, festivali „Loov Eesti“ kuraator

Tegemist on sooja ja valgustkiirgava liikuva tasapinnaga, mis on programmeeritud liikuma piki jõekallast ja muutma oma suunda vastavalt inimeste liikumisele. Sellisesse objekti on juba algselt kõik tehnilised probleemid sisse kodeeritud. Teemasse sobis hästi oli ka asjaolu, et installatsioon tuli maha võtta enne näituse ametlikku lõppu, sest Seine tõusis üle kallaste.

Tegemist on igas mõttes kohaspetsiifilise tööga, mis viitab nii Pariisi kliimaleppele kui ka, läbi teatava kõverpeegli, aastaringsele välikohvikukultuurile ja välisõhu kütmisele. Teos hõlmab laia teemadespektrit nagu mugavus, kliima soojenemine, turvalisus, võrdsed võimalused – teemad, mille kohalolu Pariisis on tuntav. Installatsioon asus kohas, kus oli enne moe- ja disainikeskuse rajamist olnud üks peamisi kodutute ööbimispaiku. Olgugi et teemad on sotsiaalpoliitilised, oli meie jaoks ühtviisi tähtis ka installatsiooni meelelahutuslik aspekt.

Meile tundub tihti, et arhitektuur on liiga vastustele orienteeritud distsipliin. Ühest küljest lahendavad meie installatsioonid ruumilisi olukordi kohaspetsiifiliselt, kuid sealjuures on oluline, et need haaraksid ka laiemaid teemasid ning tekiksid juurde uued küsimused ja võimalused, mis võiksid sõltuda igast konkreetsest kasutajast.

 

Ralf Lõoke