Arhitektide Liit / väikevormi preemia 2018 nominent
Asukoht
Linnafestival UIT, Tartu
Autorid
Merilin Kaup, Mariann Tihane, Annika Kangur, Liina Soosaar, Madis Vahtramäe
Valmis
2016
Tellija
Linnafestival UIT
Ehitus
Autorid ja UIT vabatahtlikud
Fotod
Patrik Tamm

„Minusoid on sinusoid" oli Linnafestivali UIT tudengitele suunatud installatsiooniprogrammi esimese lennu töö. Tudengitega töötamise eesmärk on julgustada neid avaliku ruumiga rohkem mängima, leiutama ja teiste tudengitega väljaspool kooli koostööd tegema. „Minusoidi" tiim oli ühtehoidev, asjalik ja riskialdis - tulemuseks olid täiesti ootamatud kohtumised võõrastega, mida on väga keeruline unustada. Selliseid kummalisi, aga meeldejäävalt siiraid kogemusi me UITiga taga ajamegi.
Kadri Lind, Linnafestival UIT programmi kuraator

„Vahest seda ma tunnengi: väljaspoolsus ja seespoolsus ja mina nende keskel. Vahest see ma olengi: asi, mis jagab maailma kaheks – ühel pool väljaspoolsus, teisel pool seespoolsus. (Mis võib olla õhuke kui foolium.) Ma pole ei ühel ega teisel pool, ma olen keskel. Mina olen jaotus. Mul on kaks pinda ja ei mingit tihedust. Vahest seda ma tunnengi: iseennast vibreerimas. Ma olen trummikile.”
Samuel Beckett “Nimetamatu”

UIT linnaruumifestival otsis installatsioone, mis vastaksid tookordse tudengiprogrammi teemale „Kohtumine võõraga“. Meile pakkus huvi võõrus kui tunne, nähtus või meeleolu ning keskendusime pigem atmosfääri kui tutvumispaiga loomisele. Võõrus ilmneb märkamise momendil nagu äratundminegi. Äratundmine on tavaliselt kõrgendatud tähelepanu lõpp. Mida kauem suudab miski võõraks jääda, seda pikemalt hoiab ta meid ärksana. Võõrus sunnib kohalolule. „Minusoid on Sinusoid“ püüdis niisiis olla venitatud lävepakk tundmatu ja tuttava vahel – võõruse esiletoomine ja alalhoidmine tuttavas kohas.

Installatsiooni osana olid musta kastiga ühendatud vabad mikrofonid, mis asusid lähiümbruses nii avalikes kui ka varjulistes kohtades, näiteks sillale viiva trepi juures ja mööda jõge kulgeval promenaadil. Eeldus tundmatu esile kerkimiseks oli loodud ning võimalus sotsiaalse koodeksi vastu mässata ei jäänud kasutamata.

Olukord, kus linna südames asuvast mustast kastist kostub valjuhäälne, heliefektidest moonutatud (ent seda kummastavam) kitsarinnaline poliitilise sisuga sõim või teismeliste poiste niisama tsenseerimata vitaalne eneseväljendus, on tõelisem kui mõni teine, harjumuspärasem hetk. Ei juhtu just iga päev, et miski niiviisi kontrolli alt väljub ja sedavõrd lappesse läheb. Sel hetkel kangastuski, et võõruse tunne kätkeb endas ka intensiivset kohalolu-tunnet.

Kõikide installatsioonis ja selle ümber aset leidnud sündmuste puhul oli tegemist erinevate üsnagi plaanipäratute sündmuste järgnevusega – ühel õhtul organiseeriti uitmõtte ajel paviljoni ette vinüülimängijad ja olukorra hõivasid Tartu kohalikud diskorid. Must kast muutus päriselt hiiglaslikuks kõlariks, mida ta oma välimuselt niigi meenutas.

See ehk ongi installatsioonide mõte – ootamatus. Nii meeldivas kui ka häirivas mõttes. Nihestada meie argipäeva, pakkuda välja uusi dimensioone.

Kadri Lind, Linnafestival UIT programmi kuraator