Maja ja Sirp / artiklipreemia 2019 nominent

Autor
Leonhard Lapin
Artikkel on avaldatud
arhitektuuriajakirjas MAJA, suvi 2019 (nr 97)
Fotod
Tõnu Tunnel

KOMMUNISMIOHVRITE MEMORIAAL
Asukoht: Maarjamäe, Tallinn
Autorid: Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus
Skulptor: Kirke Kangro
Maastikuarhitektuur: Lidia Zarudnaja
Meeskond: Kersti Nigols, Martin Prommik, Liis Voksepp, Annika Liivo, Marianna Zvereva
Graafiline kujundus: Martin Pedanik
Ohvitseride mälestusmärgi tehniline teostus:  Margus Triibmann
Valgustuse  konsultant:  Siim Porila
Konstruktsioonid: Estkonsult
Tellija:  Riigi Kinnisvara AS
Ehitaja:  Haart Ehitus
Konkurss: 2016
Ehitus:  2017–2018

Memoriaali minimalistlik suurejoonelisus ja arhetüüpne kuvand kõnetavad, isegi vapustavad vaatajat.

Kuigi memoriaal on pühendatud aastail 1940–1991 kommunistide tõttu hukkunud eestlastele, on see samas pühapaik ka neile, kes jäid küll ellu, kuid pidid taluma sovetiaegset okupatsiooni kõigi sinna juurde kuuluvate alandustega.

Memoriaali üldvorm – kaks kõrget musta metallplaatidega kaetud seina, mille vahele jääb kitsas lõhe – on oma olemuselt arhetüüpne kuvand, selline, mis on eri väljendustes läbinud inimkonna kogu arhitektuuriajalugu.

Arvan, et sarnane vorm on pärit ajast, mil elasime koobastes, hirmuäratavate kaljulõhede vahel, kus paljud inimesed hukkusid. Sealt on meie ebateadvusse talletunud kuvandi mõjusus, mis Maarjamäe memoriaali lahenduses on konkretiseeritud isikupäraselt, kopeerimata varasemate, põhiliselt erinevaile usundeile pühendatud lahendusi. Arhitektid on siin saavutanud minimalistliku suurejoonelisuse, mida Eesti monumentides kohtab harva.

Suurele mahule vaatamata sulandub memoriaal loomulikuna Maarjamäe nõlva, olles samas nii esteetikalt kui ka vaimsuselt täiesti sõltumatu sovetiaegsetest ja hilisematestki mälestusmärkidest, millest üks lausa jutustab ja püüab pähe määrida kommunismi võidu ideoloogiat. Tänapäeval pole aga ülilevinud kristlik rist veenev, olgu see kuitahes suur (nt nagu Vabaduse väljaku monument). Praegu vajatakse hoopis üldisemaid, peamiste usundite ajaloost etteulatuvaid arhetüüpseid kuvandeid, kust võib leida isegi uue tehnoloogilise maailma allikaid. Sest need elavad inimese sügavaimas hingesopis. Maarjamäe memoriaalil on see õnnestunud.

Memoriaali ruumiline põhielement, „tunnel“ kahe suure tasapinna vahel kujundab siin erilise metafüüsilise maailma, mis peaks külastaja argipäevast lahti rebima. Musta metallpinda graveeritud kümnete tuhandete ohvrite nimed muudavad rahvusliku tragöödia isiklikuks, tuletades ka neile poliitikutele, kes siiani kommunistlikke kuritegusid õigustavad, meelde eelkäijate hirmutegusid.

Võib öelda, et siinne ruum isegi vapustab vaatajat, ometigi ei kuuluta see õudu, sest monumendi kohal kõrgub avatud taevas päikese, vihma, lumesaju ja tähtedega. Seejuures on ohvrite järeltulijail või neile kaasatundjail võimalik siin lähedasi väärikalt leinata, tuues hingesideme kinnituseks lilli ja põletades küünlaid. Selline püha paik vajab rahu ja vaikust (hea, et siia pole komponeeritud mingit taustmuusikat, veel hullem – kellamängu). Oli lausa šokeeriv meediast kuulda kavatsust kohe memoriaali lähedale, pealegi linna maale, ehitada jalgpallihall! Memoriaali totaalne vaikus annab vähemalt võimaluse hellitada lootust, et sarnast vägivalda ei pea eesti rahvas enam kogema.

Memoriaalist avaneb muljetavaldav vaade Maarjamäele, samuti tunneli lõpust merele. Siit võrsus ka idee, et lahkudes objektilt ei peaks kohe sattuma tiheda liiklusega teele, vaid oleks võimalus laskuda maa alla tunnelisse, mis ulatuks mereni. Kes soovib, võib minna merepiirini ja pritsida näole vett; talvel aga jääni ning näha ees mere mõõtmatut pinda ja kutsuvat silmapiiri. Sedaviisi saaks memoriaal lisatähenduse – sõnumi niigi vaevatud hinge lõpmatust vabadusest, milleni on võimalik jõuda, olgu elu kuitahes julm olnud…

/…/

Leonhard Lapin

Edasi saab lugeda MAJA 2019.a. suvenumbrist.