Sisearhitektide liit / aastapreemia 2018 võitja

Asukoht
Kulla küla, Mulgi vald, Viljandimaa
Sisearhitektuur
Liis Tarbe (Karlerik Tarbe)
Vastutav arhitekt
Kalle Kadalipp
Tellija
Halliste Vallavalitsus
Ehitaja
Silindia Ehitus
Fotod
Terje Ugandi

Žürii kommentaar

Kunagise Halliste kiriku leerimaja on üks neist objektidest, mis võeti kaitse alla projekti „Eesti 20. sajandi (1870-1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs” raames. Kulla leerimaja renoveerimisest ei kujunenud õnneks mitte lihtsalt ühe ajaloolise hoone kordategemine, vaid sellele ka otstarbeka sisu andmine ja väärika vormi kujundamine. Valla ja majaomaniku, Püha Anna kiriku huvide kohaselt asuvad 1902. aastal ehitatud leerimajas praegu valla kontor, raamatukogu ja koguduseruumid.

Kaua aega koolimajana kasutatud hoone interjööridest polnud säilinud peaaegu midagi ning seetõttu olid sisearhitektidel tegutsemiseks üsna vabad käed. Tulemus on väga meeldiv mitmel põhjusel. Esiteks pole tahetud mitte historitsistlikku kujundust imiteerida, vaid ruumide kujundamisele on lähenetud tundepõhiselt, tabades seejuures eksimatult ülemöödunud sajandivahetuse stiilidega mängimisele toetuvat identiteeti. Ka ei ole kujundus ei luksuslik, ega epateeriv, vastates hästi mõõdukusele, mis iseloomustab kunagist külahistoritsismi. Ühtlasi on kujundus eluterve ja vaimurikas alternatiiv üldiselt ajaloo-objektide uuskujunduses domineerivale (post)modernistlikule, enamasti formalistlikult mõjuvale lähenemisviisile.

Krista Kodres,

Eesti Sisarhitektide Liidu aastapreemia žürii liige

Mõtlen tihti tänutundega meestele, kes maja 1902. aastal ehitasid, tegid unikaalse lae, tahusid käsitsi palke. Sisearhitekti töö aitab olnut mäletada - see on ehe, ilus ja soe. Nii erilise hoone puhul lööb ehitajagi särama. Oli väga nauditav ja loominguline protsess.
Ene Maaten, tellija esindaja, toonane vallavanem

ESIMENE KOHTUMINE. Maja, mis näis väljast sümpaatne, oli seest väga halvas seisus. Viimati tegutses seal kool, ent 1989. aastast on hoone kasutult seisnud. Pööningult leidsime kolme ajastu klapplaudu. Enim inspireerisid mind aga paikkonna inimesed, kui käisime vallavanema Ene Maateniga kohalikus sööklas. Seal lõunatasidki need, kellele maja pidi valmima: vaesed ja rikkad, lapsed ja vanurid, ühe hambaga ja kuldhammastega. Värvikas seltskond!

TELLIJA SOOVIS, et külarahvas tunneks end siin koduselt. Uusi ruume vajasid ka omavalitsus, raamatukogu ja Püha Anna kogudus. Köögi puhul sooviti võimalust koos leiba küpsetada, tuua sülega puid pliidi alla. Klient tahtis karakteriga maja ja mulle see sobis: rohkelt värvi, ehedat materjali, tekstuuri, tapeedimustreid, kangast. Tühja ruumi pingestamine kahe detailiga ei ole minu stiil.

VANAST JÄI kaks akent. Laega tehti imet, päästes selle suures osas. See peidab osaliselt keerulist talade pingutussüsteemi. Materjalidest on enim kasutatud puitu, palju on krohvitud pindu. Söögiruumi ja eeskodade põrandat katab tellislaotis, mille inspiratsiooniks oli keldrist leitud jupike.

PEAMURDMIST. Sundventilatsiooni ei soovitud ja arhitektile tähendas see parajat peavalu. Ise nägin palju vaeva, et tapeet õigesse süsteemi saada –  kõrges ruumis (3.5-4.10m) ei tahtnud seda laeni tõmmata. Tuli nuputada, et proportsioonid oleksid paigas ka lambrii ja kõrgusliistudega. Sain uusi teadmisi, kuidas liistu krohvitud pinna sisse peita. Mööblit otsisime koos tellijaga antiigisalongide kodulehtedelt kokku ükshaaval. Kahjuks ei ripu eelarvekärpe tõttu laes valgustid, mis olid sinna algselt plaanitud.

VÄRVID. Maja punane tiib mõjub loogilise jätkuna tellisele. Sinine on mälestus mu lapsepõlvest, tädi majast, mis on ka siinkandis. Seal olid pehmet värvi puidust lambriid. Algul valisingi helesinised tapeedid, aga nende tootmine lõpetati (projekt valmis aasta enne ehituse algust). Nüüd on tumesinine. Rõõmsatel mustritel on põdrad, oarvad, tiigrid. Vallavanema kabinetis on seinal hobused – tal on ka kodus neli hobust justkui koera eest.

ERITI RAHUL olen voldikseinaga kahe kabineti vahel – tahveldatud puitseina avades võib liita kaks väikest ruumi üheks. Lemmikud on ka vaated, kui seisad tagumises toas –  avatud ustest näed hoone teise otsa, kõigi tubade tapeete, põrandaid, vaipu.

Tundsin, et kingin tänu oma tööle unistusi: et kehvadest oludest tulnud lapsed näeksid – on võimalik elada ka kaunis keskkonnas. Ehk tahavad nad seda kunagi ka oma ellu. Ja vald tuli nii paljus vastu: lase aga käia, muinasjutt on sinu pärusmaa!

Liis Tarbe

Ruumipilt 2018