Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital / arhitektuur 2018 nominent

Asukoht
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Lai 17 , Tallinn
Toimumise aeg
18.11.2017-11.02.2018
Kuraator
Kai Lobjakas
Kujundaja
Helen Oja
Graafiline disainer
Kerli Virk
Kataloogi koostaja
Karin Paulus
Fotod
Paul Kuimet

Esiteks on see üks kõige elegantsem nappide vahenditega kujundatud näitus, mida ma selles muuseumis näinud olen. Ganside tandem on oma tütre Riia Oja tütre ja näituse kujundaja Helen Oja kaudu saanud juba kolmanda põlve kõrgtasemel sisearhitekti. Kadestamisväärne saavutus! Helle ja Taevo Gans, kursusekaaslased, klassikud, keda on Eesti sisearhitektuuri ajaloost võimatu lahutada või unustada, on alati silma paistnud ajast ees ja selle sees oleva rahvusvahelise vormi- ning ruumitunnetusega. Näituse ekraanidelt võis tähelepanelik ja kannatlik vaatleja sisearhitektipaari nappide mõtete, projektide, eluoluliste tegevuste kaudu jälgida selle põlvkonna kujunemist, vaateid, võimalusi ja unistusi. Üllatav hulk isiklikku elavat materjali alates Hruštšovi sulast kaasaegse Eestini. Kahju on sellest, et ei leidu enam materjali nende "ühiskondlikust tööst" ehk kuulumisest lugematutesse juhatustesse, nõukogudesse, žüriidesse ja komisjonidesse, milles asjaosalised väga sisukalt kaasa lõid ja praeguse sisearhitektuuri vaimu, taset ja arusaamist antud eriala arendades edasi viisid. Olen ääretult tänulik, et sattusin sellisel ajal selliste tulevaste tipptegijatega koos õppima ja töötama, koos mõtteid vahetama, parajalt purjutama ja arenema.
Mait Summatavet, sisearhitekt

ETDMis toimub teist kümnendit näitustesari „Klassikud“, mille kaudu soovib muuseum tuua laiema publikuni pikka aega tegutsenud autoreid, kelle looming on olnud särav nii üksikute objektide kui tervikuna. Helle ja Taevo Gans on Eesti disaini- ja sisearhitektuurimaastikul silmatorkav paar, kes on tõestanud end iseseisvate loojatena, ent teostanud ka jõulisi ühistööna valminud projekte. 1960. aastate teisest poolest alates on nad olnud aktiivsed osalised disaini- ja sisearhitektuuri protsesside ja praktikate muutusterohkes sündmustikus, luues reeglina modernistlikus võtmes sisekujunduslahendusi paljudele olulistele arhitektuuriobjektidele.

Kuna Ganside loominguline tegutsemisaeg ulatub mitmesse kümnendisse ja sisearhitektuur on oma olemuselt üsna kaduva loomuga, oli selle esitamine vaatajat kõnetavas ja ootusärevuses hoidvas formaadis võrdlemisi suur väljakutse, mis lahenes staatilise keskkonnana, kuid pidevas liikumises oleva sisuga.

Äärmisel hea meel on, et materjali koondamine andis võimaluse mahukaks ja atraktiivseks näituseks ning seda jäävamalt kandvaks sisukaks kataloogiks.

 

Kai Lobjakas