Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital / arhitektuurialane tegevus 2018 võitja

Asukoht
Näitus Eesti Arhitektuurimuuseumis 6.05.-3.09.2017, Tallinn
Kuraator
Oliver Orro
Näituse kujundus
Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla (KUU arhitektid)
Graafiline kujundus
Triinu Silla (TRIKK)
Kaasaegsed fotod
Martin Siplane
Näitusega kaasnenud publikatsiooni kaasautorid
Robert Treufeldt, Maris Mändel
Kujundaja
Kristo Kooskora
Fotod
Reio Avaste

Žürii kommentaar

Kultuurkapitali tegevuspreemia pälvinud projekti puhul oli tegemist muljetavaldava ja süvitsimineva uurimustööga, mis puudutab piirkonda, mis on just praegu põhjapanevate muutuste vallas – nii lisasid näitus ja raamat ühiskondlikus teadvuses valdavalt kinnisvaraarenduse kontekstis käsitletud alale oluliselt rohkem tähenduskihte ja teadvustas ruumilise mälu olulisust.

Ingrid Ruudi,

Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiate žürii esinaine

Kuigi ma Professorite küla elanikuna olin juba üsna teadlik oma ümbruskonna ajaloost, leidsin ma näituselt siiski palju uut ja huvitavat. Kõige muljetavaldavam on mulle see, kuidas omal ajal isegi sõja ootuses kibekiiresti suuri tööstuskomplekse planeerides ei hoitud kokku arhitektuuri ja insenerimõtte viimase sõna pealt. Mulle tundub, et tänapäeva tööstusmaastike ehk plekist angaaride tarvis enam arhitekte ei kaasata.
Aldo Mett, Kopli elanik

Kopli liinidest räägitakse palju, kuid sageli teatakse vähe. See paik seostus paljudele vaid hüljatuse ja unustuse, alkoholismi ja kuritegevusega, ent Kopli ajalugu on tegelikult võrratult kihistusterikkam ning intrigeerivam. Tundus olevat õige aeg seda laiemale publikule tutvustada.

Veel vähem tuntakse Vene-Balti tehase tootmisala, mis seniajani on avalikkusele suletud tööstusterritoorium. Kopli kandi, sealjuures eriti Vene-Balti laevatehase ja selle asula kui ehitatud keskkonna väärtus kultuuripärandina ning piirkonna linnaehituslik potentsiaal on kuni viimase ajani olnud sügavalt alahinnatud. Teiseks näituse koostamise tõukejõuks kujunes väga väärtusliku, mitmekesise ning visuaalselt efektse arhiivimaterjali olemasolu – vanad fotod, klaasnegatiivid, kaunilt vormistatud suuremõõtmelised joonised… Senised uurijad (Tallinna eeslinnadega tegelenud Robert Nerman, tsaariajal laevatehase hooneid projekteerinud arhitekt Aleksandr Dmitrijevi loomingut uurinud vene kunstiteadlane Boris Kirikov jt) on saanud seda materjali enamjaolt publitseerida vaid mustvalgelt ja väikeseformaadiliselt, halva trükikvaliteediga. Meie näitusel ja raamatus oli vanade fotode selgus ja käsitsi tehtud jooniste ilu esmakordselt täies hiilguses avalikkuse ees.

Kõige põnevamaks osutus töö Venemaal, Peterburis Meresõjaajaloo Keskarhiivis, kust koos kolleegide Robert Treufeldti (MTÜ Castellum) ja Roman Matkiewicziga (SA Eesti Meremuuseum) leidsime palju uut ja põnevat mitte üksnes Vene-Balti laevatehase, vaid ka kogu Põhja-Tallinna ajaloo kohta. Vähetuntud materjali pakub ka tehase enda muuseum, mida praegu haldab BLRT Grupp, nõukogude ajal oli tegemist ju salajase numbritehasega, mida puudutavad materjalid laekusid ametlikesse Eesti arhiividesse vaid osaliselt. Kõige keerulisem oli muuta nö uurimusliku näituse tüüpi väljapanek tavakülastajate jaoks atraktiivseks, et see ei mõjuks kui seinale riputatud raamat – häda, mis seda tüüpi arhitektuurinäitusi vahel kipub tabama. Usun, et näituse kujundajate abiga see siiski õnnestus, väga hästi mõjusid tagantpoolt kangale kuvatud filmilõigud (erinevad kroonikakaadrid) Kopli ajaloo mitmesugustest etappidest, looritaolisel lehvival kangal mõjusid need „elavad pildid“ omal moel kummituslike ja salapärastena, otsekui taas esile tükkivad tõrjutud mälestused.

 

Oliver Orro