TAGASIArhitektuurinäitusel on kahtlemata hulk erinevaid rolle ühtaegu. Minu jaoks on oluline, et näitus oleks heas mõttes poleemiline, tõstataks teemasid, mis seni tähelepanu pole saanud, vaidleks kinnistunud arusaamadega, pakuks uusi ideid, ärgitaks kaasa mõtlema ja miks mitte ka vastu vaidlema. Näituse kureerimisel on ses mõttes märksa enam vabadust kui näiteks raamatu kirjutamisel ja seda peaks kindlasti ära kasutama. Teine näituse eelis on see, et lisaks teadmistele loob ta ka keskkonna, kaasab teadmisloome protsessi ka meeled, emotsioonid – afektiivne potentsiaal, mis aitab ideid ja teadmisi pelgast tekstist paremini kohale viia. See annab ka vaatajale rohkem vabadust luua omi seoseid esitatud objektide ja mõtete vahele.
Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia laureaat 2019 näituse kureerimise eest
Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia nominent 2019
Objekti info 
Asukoht
Eesti Arhitektuurimuuseum, Ahtri 2, TallinnNäituse toimumise aeg
26.01.-19.05.2019 Kuraator
Ingrid Ruudi
Abilised
Jarmo Kauge, Tiiu Parbus Film
Reio Avaste Tõlked
Refiner, Ingrid Ruudi Keeletoimetaja
Mari Klein Näituse kujundus
Katrin Koov Graafiline disain
Laura Pappa Näituse ehitus
Bart Fotod
Reio Avaste 
900 
Meedia kajastused
Meediakajastused
Näitus on huvitav siis, kui nähtamatu saab nähtavaks, kui tekivad uued seosed või ilmnevad seoste puudumised. Me ju tegelikult ei teagi, kui palju oli näiteks rehielamu, aitade või lautade lahendustes mängus perenaise juhised? Miks näiteks kukkus naissoost arhitektuuritudengite arv järsult Eesti taasiseseisvumisel või miks ei mõelda vahest üldse naissoost arhitektile, kui juttu tuleb tööstushoonete tõhusatest autoritest? Või et just naisautorid peaksid maailma päästma keskkonnakatastroofist? Õigus on nendel, kes ütlevad, et arhitekti sugu ei määra töö tulemust – aga lastagu naistel lihtsalt ilma märkamatu takistustevõrguta seda ilusat tööd teha! Näitus aitas avastada muidu nähtamatuna püsivaid takistustemustreid, mida tugevaimad ületavad mängeldes, ent ülejäänutelt hulga väärtuslikku tööaega röövivad. Lastagu igal inimesel rahus oma tööd teha, vabana piiravatest ja asjassepuutumatutest mõttemallidest naistele ja meestele „sobiva“ kohta. Tuleb kasuks ka muudel erialadel!
Liisa Pakosta, võrdsete võimaluste volinik
Oma tuba ja oma raha – need on naise eneseteostuse kaks vältimatut eeldust, kirjutas Virginia Woolf juba ligi 90 aastat tagasi. Kuid sellegipoolest näib asjaolu, et ruum võib olla ka feministlik küsimus, Eesti arhitektuurikultuuris siiani täiesti teadvustamata. Ometi on tegemist metodoloogia ja lähenemisega, mis võimaldab tõstatada väga erinevaid küsimusi ja vaadelda meie 20. sajandi arhitektuuriajalugu, tänapäeva praktikat ja ruumikasutuse viise sisseharjunust hoopis teistsuguses valguses. Arutada selle üle, millistelt positsioonidelt arhitektuuri üle reflekteerimine lähtuda võiks. Näitus viskab õhku üheksa küsimust, mis puudutavad nii arhitektuurihariduse eripärasid kui Eesti arhitektuurikaanoni kujunemise mehhanisme, nii naisarhitektide loominguga seotud stereotüüpe ja klišeelikke eelarvamusi kui ka autorlust ja rollijaotust; nii avalikku linnaruumi ja elamutesse sisse kirjutatud rolliootusi kui ruumilist võrdõiguslikkust ja marginaalsete kasutajate vajadusi. Feministlik arhitektuurilugu püüab laiendada ka objektide ringi, mida pidada piisavalt väärtuslikuks, et neid analüüsida ja need seega ajalukku kirjutada.
Selline arhitektuurianalüüs on väga mitmekesine: esindatud on lähenemised, kus otsitakse naiste teistsugust ruumikogemust ja ruumiloomet, aga ka voolud, mis naiste eripärast ruumikogemust eitavad. Polemiseeriksin näiteks seisukohaga, mis näeb orgaanilises arhitektuuris midagi naisloojatele omast. Eelkõige põhjusel, et seetõttu on meie tuntuim naisarhitekt Valve Pormeister pandud positsiooni, kus ta peaks lunastama kõigi teiste naisloojate varjujäämise. Ja teiseks seetõttu, et modernismi vaatlemine kategooriate mehelik-ratsionaalne ja naiselik-pehme abil on lihtsustav ning taastoodab soostereotüüpe.
Ingrid Ruudi
