Maja and Sirp article award article award 2019 nominee

Author
Urmo Mets
Article is published
architecture magazine MAJA, summer/autumn 2018 (nr 94)
Illustrations
Lauri Eltermaa. Renderdusvead, 2013-2017

„Suurepärane ehitis peab alguse saama mõõtmatus, saama kavandamise käigus läbi mõõdetud ning lõpuks valmides jääma mõõtmatuks.”
Louis Kahn

Ehituskunst on valdkond, mis toimib igikestvas mõõdetava ja mõõtmatu pingeväljas, kus ratsionaalne ja põhjendatav materialiseerub kokkupuutes arhitekti omailmas tehtud kunstiliste otsustega, mille tegelik sisemine tekkemehhanism võib tihti osutuda sõnastamatuks ja käest libisevaks. Järgnev on katse avada mõõtmatu tahke ja heita nii valgust arhitekti loomeprotsessi varju jäävale.

MÕÕDETAV

Teame, et arhitektuurse otsustuse lävepakul vaatab vastu terve kompleks mõõdetavaid atribuute. Arhitekti laua kohal hõljuvad kliendi soovid ja ruumiprogramm, eelarve, ehitusregulatsioonid ja suunavad planeerimisotsused, klimaatilised tingimused, energiabilanss, ehitusturu tehniline võimekus, ehitise ruumiline kontekst, ühiskondliku ootuse normatiivsus.

Analüüsiv mõistus saab küllalt adekvaatselt hinnata ehitises paiknevate ruumide funktsionaalseid seoseid, hinnata ruumikasutuse otstarbekust ja kasutusmugavust. Mõõta saab proportsionaalseid suhteid ümbritseva keskkonnaga ning arvestamist elementaarse esteetilise kontekstiga. Probleemiks ei ole ka ehituslike ja tehniliste lahenduste vastupidavuse ja kulukuse hindamine. Olukord muutub keerukamaks, kui tuleb hinnata ehitise uudseid kasutus- või ehitusviise, emotsionaalseid ja esteetilisi peensusi, semiootilisi žeste, kultuurilist taustsüsteemi, ühiskondlikku resonantsi, ühesõnaga kunstilist omapära.

Kui loomingulise kreedoni jõudnud Louis Kahn selgitas arhitektuuri abstraktsel ruumifilosoofilisel tasandil, siis viimastel aastakümnetel on arhitektkond oma loomingu mõistetavaks tegemisel kaldunud rohkem mõõdetud ja fikseeritud ratiopoole.

Taani büroo BIG on kogunud kuulsust ja mõjutanud tohutul hulgal arhitekte üle maailma esitlustehnikaga, mille kesksel kohal on arhitektuuri samm-sammuline lahti harutamine lihtsalt mõistetavaid pildilisi skeeme kasutades. Oskuslike skeemidega võib kergelt jätta petliku mulje, et konkreetne arhitektuurne ettepanek ongi vaid teda ümbritsevate erinevate füüsikaliste ja funktsionaalsete tingimuste matemaatiline analüüs ja selle deduktsioon vooruslikuks ja õigeks lahenduseks.

Sarnaseid sättumusi on näha ka Eesti avaliku sektori tellimustes, mis on kantud uusliberaalsest mõtteviisist, seades arhitektuuri eesmärgi keskmesse eelkõige funktsiooniks olemise, tulemuslikkuse ja kuluefektiivsuse. Nii on lihtne ka soovitud kriteeriumitele vastavat arhitektuuri põhjendada. Kuid ometi teame, et arhitektuur on palju enamat kui toimivate suhete funktsioon, pildiline imago ja materiaalse maailma kihistus.

Mis on aga see tunnistamatult käestlibisev, mis paneb arhitektuuri tuksuma ja evima kunstilisi mõõtmeid? Millest ja kuidas luuakse otsused, mis sünnitavad ruumikogemusi?

Retsiteerides Wittengsteini asemel Jaak Tombergi – „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb kõnelda kõike”.(1)

MÄNG JA LOOV IMPULSS

Millest mõtleb arhitekt, kui ta parasjagu ei tegele mõõdetava ja verbaalselt väljendatavaga?

Kõige mõõdetava kõrval ja üle lasub ennustamatu ning ootamatu latentne väli, millel toimetab arhitekti kogemus ja harjumus, hetketajumus, loominguline impulss, või kui soovite  suva. Just see latentne väli on maagilise ja otsustava mängu territoorium, mis määrab ehk rohkemgi kui kõik eelnev. Tegurite risoomjas dialoogis tehakse loomingulised otsused teadvustatu ja teadvustamatu ristteel, just sel ristteel saab arhitektuur väestatud.

Kuhu ja kuidas uitab mängiv meel? Mängu elemendi tähtsust kultuuri defineerivas rollis on põhjalikult uurinud Johan Huizinga: „Et meel saaks täiel määral avarduda, peab meie lähtepunktiks olema arusaam peaaegu lapselikust mängumeelest, väljendudes erinevates mängu vormides, nii tõsistes kui mänglevates, kuid alati sügavuti käitumistavasid ja kultuuri loovates; võimaldades loomuomast inimlikku vajadust rütmi, harmoonia, muutuse, erinevuse, kontrasti, rõhuasetuse jmt järele.”(2)

Arhitekti mängivat meelt avardab tegelikkuse ja võimalikkuse vahelise pinge paaristants, mis aktualiseerib inspiratsiooni niidid, nõelad ja käärid. Kui arhitekt töötab, on ta järelikult saanud tellimuse, mis tähendab voli astuda võimalikkuste lävele. Proovides oma töövahenditega järele erinevaid arhitektuurseid võimalusi, pingestub loov meel ja astub kujutluste maailma. Ühe loomeprotsessi vältel kujutletu on määratult avaram kui lõpuks valitud ja rafineeritud tee.

Kujutluste maailmas viibimine on tihti loomeprotsessi kõige nauditavam osa, õnnelikud on need tellijad, keda arhitekt kaasa mängima kutsub. Kujutletud avarustes liikudes luuakse seosed, mis mängu käigus hakkavad moodustama tähendusi. Tähenduste kujustamisel mõõtmega sünnib arhitektuur.

Loominguliste otsuste kasvulavaks on flirtiv dialoog teoks tehtava reaalsuse ja võimaliku vahel, see on vastutuse ja süüdimatuse piirimaa. Mängu käigus toimub palju, mis jääb kõrvalseisjaile varjatuks. Nii mõnigi tellija võib kohkuda, kui mõistab, et tema unistuste maja idee võib jõustada ka juhuste veesängis volitsev mängiv meel; keda tiivustab päevakajaline mõjur, hetkel aktuaalne kinnisidee, varasemate loominguliste püüdluste edasine arendamine või mõni subjektiivse tähendusega leid tellija kinnistul, olgu selleks või kadunud vanaema meenutav õunapuu planeeritava krundi tagahoovis.

Vürtsi võib lisada tõik, et on üsna harilik, kui näiteks vanaema äratundmisest emotsioneerunud arhitektuurne idee saab hiljem selgitatud ja põhjendatud hoopis teisi ja ratsionaalseid motiive kasutades.

Tagantjärele mõtestamine kui raskesti defineeritavale kaitsva ideesfääri ümber ehitamine ei ole ilmselt võõras ühelegi arhitektile (kunstnikele üldisemalt). Pole ime, et arhitektide seletuskirju lugedes võib kohata stamploosungeid nagu „parimate vaadete avamine; parim paigutus krundil; suhtleva ruumi võimaldamine; sise- ja välisruumi ühendamine”. Tüüpsete põhjenduste kasutamine võib lisaks laiskusele viidata arhitektuurse otsustuse ja väljenduse keerukale kommunikatiivsele iseloomule.

Ei saa ka välistada, et ei julgeta tunnistada  arhitektuurset ideed ei olnudki, oli vaid aim, tähistaeva poole kaarduv afektiivne splint või halvemal juhul harjumusliku inertsi mugav toniseerimine, mis ometi võib maanduda ühiskondlike ootuste turvapadjal.

KONTEKST KUI GEOMEETRILISE MÕTLEMISE KÄIVITAJA

Süntaks keeles ja kontekst arhitektuuris täidavad võrreldavat rolli. Süntaks/kontekst seostab üksikosad suuremasse struktuuri, hierarhiseerib ja fokusseerib tähenduse eeldused. Ka arhitektuurses maailmas ei saa panna koma juhuslike sõnade vahele. Ehitades üksikelamut ei saa eirata vahetus läheduses võimutsevat korruselamut. Siin manifesteerub kontekst kui otsustuse voolavat vett suunav säng.

Arhitektuuri tellija ei mõista enamasti konteksti, ta on selle ilmeksimatust kohalolust tuimestatud. Harjumus on kohastumuse eeltingimus, kuid piirab uute võimaluste märkamist. Mängu sekkuv arhitekt näeb kontekstis mitte ruumiliste elementide ajas fikseeritud tardumust, vaid aegruumis liikuvaid tantsijaid, kelle positsioon on vaid koreograafiline hetkeseis muutuvas tantsus. Nii võib arhitekt siseneda tantsu dramaturgiasse ja luua uusi võimalikke süžeeliine, muuta lause ehitust ja artikulatsiooni. Sekkumise võimalusest hoolimata ei saa konteksti mõjukust alahinnata  geomeetrilise tegelikkuse jõujooned mõjutavad arhitekti otsuseid hoomamatu kaaluga.

Arhitektuuri väestavaks jõuks ongi tihti ruumiline kontekst ise kõigi oma nüansseeritud karakteristikutega. Tihti määravad konteksti konkreetse asukoha geomeetrilised võimusuhted  arhitekt ei saa eirata jõe kohalolu, tihedat puudesalu või lärmakat maanteed. Kõik eelnevad sunnivad vormuvat arhitektuurset mõtet otsima sobivaid suhteid ja proportsioone. Ruum kui subjekt ja kontekst ütleb meile ise, milline ta soovib olla. Arhitektuur tõusetub olemasoleva ruumilise süžee pinnalt. Tema mõju ei teotse sugugi ideedes, see saab kombatavaks eelkõige ruumi ja tema osade vaheliste suhete pingestatud kogemises, semantiliste ekstsesside avaldused järgnevad alles hiljem. Ideed ise saavad tähenduslikuks semantilises järellainetuses, mõistuse sekkumisel tunnetuse suveräniteeti.

Alati ei ole määravad pelgalt konteksti geomeetrilised jõujooned, mille kohalolu on tugev, otsustavaks võib saada ühtlasi mõni üksik ja tilluke tähenduslik ruumielement  tsaariaegne tara või vana võlvkelder –, mis esindab meie kollektiivses kultuurilises teadvuses eksisteerivaid suhteid. Nii avab end genius loci  paiga vaim. Kontekst osutub väljaks, millel tuleb määrata tähenduslikud väärtused. Sellises olukorras teeb arhitekt nähtamatuid otsuseid ja määrab, millised elemendid väärivad tähenduse säilitamist ja edasist jõustamist ning millised mitte. Tähenduslike väärtuste kaardistamisel on põnev märgata osiste erinevaid liigitusi. Puhtgeomeetrilistele parameetritele, nagu suur/väike, sekundeerivad ajaloolised, sotsiaalsed, emotsionaalsed jmt kriteeriumid. Ehk on suure maantee äärsel üksikelamukinnistul just vana kaevurake see, mille mäletamise väärtus määrab kavandatava arhitektuurse loomingu dünaamika ja piirjooned.

TAJUAPARAAT KUI ALUS MÕÕTMATU MÕISTMISEKS

Püüdes taibata Kahni tähelepanekut ehituskunsti mõõtmatusest, maandume ruumikunsti tajumise eeldustel, kust leiame eest inimese meeled ja tajud. Oleva kompimine läbi liikumise, ruumi kehaline aistimine ehk lugemine: kuulmine, haistmine, maitsmise ja nägemise tagasipeegeldused. Arhitektuurne sisekõne ei toimu verbaalses logotsentrilises süsteemis, vaid ruumis aset leidvate aistingute keeles. Kogemuse ja mälu kaudu tehtavad tähelepanekud moodustavad ruumilise intelligentsuse, mille pinnalt tehakse ruumiga seotud otsuseid.(3)

Arhitektuuri fenomenoloogia ehk tunnetuse ja tajudega tegeleva diskursuse apologeetide Christian Norberg-Schulzi ja Juhani Pallasmaa jaoks on arhitektuurifilosoofiaaluseks kontseptsioon ruumist kui eksistentsiaalsest suhtest. Nii on arhitektuurne ruum oluline ontoloogiline kategooria, mille kaudu isiksus kas teadlikult või teadvustamata tegeleb pideva enesemääratlusega ehk olemise tähenduslikustamisega läbi ümbritseva.

Igasugune arhitektuurne ruum loob teatava tunderegistri. See võib olla nii mitmekesiselt tundeküllane kui ahtalt vaene. Hommiku, keskpäeva ja õhtuse valguse eripärade esiletoomine arhitektuuri kaudu loob rikkaliku tundepaleti. Keha kokkupuuted erineva iseloomuga tänavasillutiste ja põrandakatetega annavad puudutuste kaudu edasi sooja ja külma emotsiooni. Ühesuguse kõrgusega ruumide asemel eri kõrgustega ruume luues tajume taas erinevaid registreid  väikeste ruumide kaudu hubasust ja turvatunnet ning avarate ja kõrgete kaudu aukartust ning suursugusust.

Arhitektuuri fenomenoloogia huvitub sellest, kust on pärit ja kuidas konstrueeritud meie kollektiivsed ja isiklikud suhted ruumi elementidega eri tajude kaudu. Siin peitub arhitektuuri psühholoogiline natuur, mida tundma õppides mõistame paremini paikade identiteeti. Ehk veidi saladuslikult, aga siiski kõneleb neist seostest arhitektuuri mõõtmatu külg.

KOKKUPÕRKED JA LEPITUS

Mõõdetavast ja mõõtmatust kõneldes satume hõlpsasti materialismi ja idealismi vastandusse. Veel enam  säärane nööril kõndiv tasakaalu hoidmine ongi arhitekti igapäevatöö põlisosa. Ratsionalistid mõistavad hukka ja heidavad üle parda ideedest ja tunnetusest pajatavad loojad, viimased jälle peavad formalistlikuks ja piiratuks kõiki, kes ei küündi kaugemale pragmaatilise ja tehnoloogilise organiseerimisest. Samal ajal kui kaasaegse arhitektuuri avangard toimetab tehnoloogilise progressi teenistuses ning teostab läbi algoritmilise parameetria ja innovatiivsete tootmisviiside maailmapäästvat eneseväljendust tuleb aga jätkata ka inimese ja ruumi psühholoogilistesse alussuhetesse kaevumist.

Miks arvab Kahn, et ehitis peabki jääma mõõtmatuks? Leiab ju arhitektuurne fenomenoloogia, et tunnetuslikku analüüsides võib hea tahtmise korral osadeks lahti võtta ja mõõdetavalt nähtavaks teha ka abstraktsemaid suhteid. Ruumipsühholoogia erinevad harud paistavad sellesuunaliste sidemete paljastuse nimel pidevat tööd tegevat. Vastame Kahnile kohaliku meistri Edgar Johan Kuusiku sõnadega: „Tõeline kunstiteos ei avalda oma mõju saladusi jäägitult, kuna tema mõju tihtipeale baseerubki sellel, mida ta otseselt ei avalda/…/selles nähtavasti peitubki ehitise irratsionaalne element, mida oleme suutelised tajuma vaid tunnetuse kaudu”.(4)

Ükskõik, kas meid ootab ees tulevik, kus komputatiivne arhitektuur müüb vaid seetõttu, et tema matemaatilised mudelid on mõõdetavad või kasutatakse biheivioristlikke teadusavastusi füüsilise ruumi manipuleerimiseks, võib siin rindel soovitada vaid lepitust kahe ajupoolkera vahel. Enne kõva häälega rääkimist tuleb kasuks, kui arhitekt ehitab oma kätega valmis mõne enda kavandi ning pragmaatikust ehitaja veedab viisaastaku tuttava elektriinseneri poolt kokku joonistatud majas.

Urmo Mets on Kauss Arhitektuuri partner ja praktiseeriv arhitekt, tegelenud muusika, kunsti ja loovkirjutamisega. 2017. aastal avaldas kirjastus ;paranoia publishing group ltd. tema raamatu „Võimalikud majad. Conceivable Houses”.

VIITED
1. Jaak Tomberg, Millest ei saa rääkida, sellest tuleb kõnelda kõike
 Sirp 04.12.2009.
2. Johan Huizinga, Homo Ludens: A Study of the Play-Element in Culture (Routledge 2003), lk 75.
3. Leon Van Schaik, Spatial Intelligence: New Futures for Architecture
(John Wiley and Sons Ltd 2008)
4. Edgar Johan Kuusik, Ehituskunst (Valgus 1973), lk 196.