Sisearhitektide Liit / aastapreemia 2018 võitja
Äramärgitud töö

Asukoht
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Lai 17, Tallinn
Autor ja näituse kuraator
Jüri Kermik
Näituse kujundus
Karin Harkmaa, Ilmar Valdur (3+1 Arhitektid)
Näituse toimkond
Kai Lobjakas, Ketli Tiitsar, Toomas Übner, Ago Märjama
Graafiline disain
Stuudio Stuudio
Fotod
Rasmus Jurkatam (portreefoto), Paul Kuimet, Endel Apsalon

Žürii kommentaar

Tegu on 1980. aastate ruumikujunduspõlvkonna loominguliste tegude uurimise ja esitlemisega. Nii Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitus kui ka mahukas artiklikogumik tõid tänapäeva fookusesse end nõukogudeaja igavaks kulunud vormiga massisisustusele vastandanud nn art-design’i protagonistid. Võttes lipu üle varasematelt „Ruumi ja vormi” näituste seltskonnalt, käis uus põlvkond nii kujundusprobleemide kui ka -vormidega ringi mänguliselt ja kohati ülbeltki. See kõik tõi kaasa avalikkuse suure tähelepanu disainile kui esteetilisele, aga ka sotsiaalsele fenomenile.

Jüri Kermiku ettevõtmine pakkus nii mäluvärskendust ja uuemat analüüsivat pilku kui ka küllap/loodetavasti inspireeris neidki tegijaid ja vaatajaid, kelle isiklik ajaloomälu 1980. aastatesse ei ulatu.

Krista Kodres,

Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia žürii liige

  456

Elame juba mitukümmend aastat modernismijärgses kultuurisituatsioonis. „Uue vaeva" puhul oli intrigeeriv, huvitav just see modernismiparadigma murdumine / murdmine, mis väljendus rahutuses, kohati ka peataolekus nii Eesti disaini-, sisearhitektuuri-, kui ka arhitektuurivaldkonnas tegutsenute loomingus. Kindlasti tähendas tolle paradigmamuutuse käsitlemine suurt väljakutset, kuid lähiajalooga on oluline tegeleda, see aitab paremini mõista me praegust kultuurisituatsiooni.
Carl-Dag Lige, arhitektuurikriitik

RAAMAT ANNAB ÜLEVAATE 1980. aastate Eesti disainis toimunud protsessidest ja muutustest, keskendudes tollasele noorele põlvkonnale, kes just siis oma loometeed alustas. Seda perioodi on disainiloos vähe uuritud, võisin süveneda detailidesse. Ning millal siis veel, kui mitte nüüd, tuginedes arhiividele lisaks otseallikaile, toona tegutsenud disaineritele.

MIND HUVITAS see ühest poliitilisest süsteemist teise viinud aeg, üleminek. Uue põlvkonna ideid ühendava märksõnana kerkis mu uurimuses esile keskkond. Osalesin ka ise 1980. aastail noore disainerina näitustel, olin mitme ürituse, grupeeringu organiseerimise juures. Samamoodi, kohal olnud inimese positsioonilt, panustas raamatusse Silver Vahtre, kes kirjutas Linnakujundusgrupist ja noortest plakatistidest. Kuna tegu on kogumikuga, sisaldab see veel kunstiajaloolaste Kai Lobjakase ja Triin Ojari analüüse ja kaht sissevaadet väljast: Soome disainiajakirjanikult Iris Helkamalt ja Leedu disainiajaloolaselt Karolina Jakaitėlt.

Sisearhitektuuri fookuses püüab uurimus jäädvustada sedagi, mis toimus samal ajal disainiga seonduvates valdkondades.

RAAMATU KOOSTAMISE KUUEAASTASE protsessi olulise väljundina sündis lisaks ka Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis toimunud näitus. Kuraatorina soovisin, et väljapaneku kahe eri ruumi jagunemises kajastuks uue laine esilekerkimine 1986. aastal. Kümnendi algust tutvustavas ruumis eristusid noorte disainerite ideed, mille teostamine oli paraku võimalik pigem kunsti kontekstis, valdavalt pildis ja plakatis lavastatud keskkonna kaudu. Teises ruumis domineeris mööblidisain ja selle uuenduslikke ambitsioone võimendav plakatikujundus. Palju eksponaate leidsime muuseumidest, ent suur osa graafikat ja plakateid tuli erakogudest. Eksponeeritud oli ka töid ja projekte, mis säilinud vaid reprona.

SOOVISIN, ET näituse ja raamatu kujundajad oleksid praeguse noorema põlvkonna esindajad. Et nende tagasivaatavas tõlgenduses 1980. aastate ruumikeelest-graafikast-värvist-valgusest avaneks ka teistsugune perspektiiv. Mulle kui kuraatorile-koostajale oli selline põlvkondi ühendav koostöö äärmiselt positiivne kogemus.

Jüri Kermik

Ruumipilt 2018