According to Artur Ümar, the reinforced concrete structure of Luther’s Machinery Hall is the crown of Jugend construction. The fact that we can see, touch, use and celebrate the given masterpiece today is the result of the cooperation between the developer, architects and construction company. An important part in the developer Ramon Rask’s vision was to stand out in the real estate market by highlighting the building’s historic architectural value. Courage, trust and the elegant preservation of old values has given us an enjoyable result hopefully encouraging also others to undertake such wild projects either in terms of extent or restoration.
Siim Raie, Head of National Heritage Board
The building was in a very poor state, unsafe even – the walls sinking, the concrete carbonated, the reinforcement rusty with water flowing everywhere. We couldn’t be sure how much could be preserved.
Ramon Rask, tellija esindaja
The heritage conservation regulations required that we exhibit the open space with its mystic and even sacred views – with the light coming from above, it was more like a Lutheran church than Luther’s factory. We designed the central part as a plaza for people to come together and sit down for a rest.
The concrete load-bearing structure was cleaned, the new floors are supported by steel posts painted black to highlight the layers.
The biggest challenge was to provide the long and deep open factory building with offices on three floors by retaining the spaciousness and special environment but at the same time ensuring the functionality, indoor climate, acoustics, fire safety and natural light in the rental offices. Another challenge was the fact that the body of the building was curved with varying dimensions and full of surprises, so we needed to come up with solutions as we went along.
Hanno Grossschmidt, Tomomi Hayashi
Eesti Arhitektuuripreemiad 2018
ESIMENE TUTVUS ruumiga oli muljetavaldav – ülevalt langevas valguses mõjus see pigem luteri kiriku kui Lutheri vabrikuna. Müstiline vaade! Maja oli väga hullus seisus, lausa avariiohtlik: seinad välja vajunud, betoon karboniseerunud, roostetanud armatuurid, vett jooksis kõikjalt. Polnud kindel, kui palju saab säilitada.
ESKIIS TELLITI kolmelt büroolt, edasi mindi meiega. Ankurrentnik Äripäev võttis kolmandiku pinnast, ülejäänud alale tuli paigutada väiksemad bürood. Muinsuskaitse nõudis avatud ruumi-mulje eksponeerimist. Betoonist kandekonstruktsioon sai puhastatud, uued vahelaed toetuvad teraspostidele, mis on värvitud mustaks, et kihistused eristuksid. Igal lahendusel peaks olema vähemalt kolm põhjendust – lihtsalt sellest, et arhitekt tahtis nii, ei piisa! Näiteks suur ovaalne ava ruumi keskel, tänu millele pääseb alumisele korrusele valgust ja mis avab perspektiivi. See kordab oma kujult kaaremotiivi, mis on võlvide betoonkaartel, ja ka ümber ava liikumine on mugavam kui nelinurkse puhul.
KÕIGI BÜROODE sissepääsud avanevad keskplatsile, millest tekib ühine sotsiaalne ruum. Kuna tegu on kunagise vineerivabrikuga, siis soovisime kindlasti kasutada vineeri. Ning just karamellitooni, nagu oli Lutheri lakitud mööblil. Tuli ka lahendada vineerist seinte läbikostvuse küsimus.
ENIM PEAVALU tekitas aga maja olemasolevate seinte kõverus. Konstruktsioonid, mis näivad olevat ruumiga risti, on tegelikult väikese nurga all. Punktimõõdistusega mõõdeti kogu hoone üle. Õnneks oli meil varasem Rotermanni jahulao kogemus, kus oli samuti palju üllatusi. Tuli paindlikult ja loominguliselt läheneda.
TEGELIKULT AGA on kõik see üks korteriomand, suuruses 6520 m2! Ka pärast lammutustöid ja uut kolme korrust pidi pindala samaks jääma, et kaasomanike suhe kaasomandisse ei muutuks. Tänu mitmesugustele nippidele see ka õnnestus (näiteks madalad tehnilised ruumid jm).
KATUSLAE EHITAMINE oli keeruline: tõstukiga ei saanud altpoolt ligi, kuna topelt katuseakende raamistik tuli säilitada. Õnnestunud sekkumiseks võib pidada ka katuseterrassini viivat treppi, mis on toetatud kahe konstruktsiooni vahele – oli dilemma, kui palju nähtavale jätta. Mitmes kohas korduv kolme pulga juugendlik motiiv (trepipiiretel, akna-klaaside vahel) on tuttav Lutheri toolide seljatoelt. Ja see oli ka maja kõrval säilinud aiajupil. Ilu – see on tasakaal lihtsuse ja detailide nutikuse vahel. Ja ausus on alati ilus.
Helina Piip
Ruumipilt 2018
TAGASI
