Artur Ümar on Lutheri masinasaali raudbetoontarindit nimetanud konstruktiivses plaanis juugendi tippsaavutuseks. Et see tippteos on meile tänaseks auhindade vääriliselt näha, katsuda ja kasutada, on arendaja, projekteerijate ja ehitaja eriti õnnestunud koostöö tulemus. Arendaja Ramon Raski visiooni oluline osa oli eristuda kinnisvaraturul just nimelt hoone ajalooliste arhitektuuriväärtuste maksimaalse esiletoomise kaudu. Julgus, usaldus ja olemasolevate väärtuste väärikas säilitamine on andnud nauditava tulemuse, mis julgustab ka teisi mahulises või restaureerimisülesande mõttes meeletuid objekte käsile võtma.
Siim Raie, Muinsuskaitseameti peadirektor
Olen väga rahul, kuidas Hanno ja Tomo leidsid väärika tasakaalu vana tööstusliku arhitektuuri ning uue nüüdisaegse büroohoone vahel. Et on kasutatud ausaid naturaalseid materjale: metalli, betooni, klaasi, vineeri. Et tulemuseks pole rohmakas raskepära, vaid hoopis šikk ja peenekoeline. Tänu ka muinsuskaitsele, kes on mu meelest hakanud rohkem arhitekte usaldama.
Ramon Rask, tellija esindaja
Maja oli väga hullus seisus, avariiohtlik – seinad välja vajunud, betoon karboniseerunud, armatuurid roostetanud, vett jooksis kõikjalt. Polnud kindel, kui palju saab säilitada. Muinsuskaitse nõudis avatud ruumimulje eksponeerimist, millel on müstiline ja isegi sakraalne vaade – ülevalt langevas valguses mõjus see pigem luteri kiriku kui Lutheri vabrikuna. Kujundasime keskmise ala väljakuna, kus inimesed võivad kokku saada ja hinge tõmmata.
Töö käigus betoonist kandekonstruktsioon puhastati ning uued vahelaed toetuvad teraspostidele, mis on kihistuste eristamiseks mustaks värvitud.
Suurim väljakutse oli ühekorruselises pikas ja sügavas tehasehoones lahendada büroopinnad kolmel korrusel nii, et säiliks avarus ja eriline miljöö, ent samas oleks tagatud rendipindade toimivus, sisekliima, akustika, tuleohutus ja päevavalguse pääs ruumidesse. Keeruliseks osutus ka asjaolu, et hoone kehand on kõver, kõikuvate mõõtudega ja täis üllatusi, mistõttu lahendusi pidi leidma käigult kohapeal.
Hanno Grossschmidt, Tomomi Hayashi
Eesti Arhitektuuripreemiad 2018
ESIMENE TUTVUS ruumiga oli muljetavaldav – ülevalt langevas valguses mõjus see pigem luteri kiriku kui Lutheri vabrikuna. Müstiline vaade! Maja oli väga hullus seisus, lausa avariiohtlik: seinad välja vajunud, betoon karboniseerunud, roostetanud armatuurid, vett jooksis kõikjalt. Polnud kindel, kui palju saab säilitada.
ESKIIS TELLITI kolmelt büroolt, edasi mindi meiega. Ankurrentnik Äripäev võttis kolmandiku pinnast, ülejäänud alale tuli paigutada väiksemad bürood. Muinsuskaitse nõudis avatud ruumi-mulje eksponeerimist. Betoonist kandekonstruktsioon sai puhastatud, uued vahelaed toetuvad teraspostidele, mis on värvitud mustaks, et kihistused eristuksid. Igal lahendusel peaks olema vähemalt kolm põhjendust – lihtsalt sellest, et arhitekt tahtis nii, ei piisa! Näiteks suur ovaalne ava ruumi keskel, tänu millele pääseb alumisele korrusele valgust ja mis avab perspektiivi. See kordab oma kujult kaaremotiivi, mis on võlvide betoonkaartel, ja ka ümber ava liikumine on mugavam kui nelinurkse puhul.
KÕIGI BÜROODE sissepääsud avanevad keskplatsile, millest tekib ühine sotsiaalne ruum. Kuna tegu on kunagise vineerivabrikuga, siis soovisime kindlasti kasutada vineeri. Ning just karamellitooni, nagu oli Lutheri lakitud mööblil. Tuli ka lahendada vineerist seinte läbikostvuse küsimus.
ENIM PEAVALU tekitas aga maja olemasolevate seinte kõverus. Konstruktsioonid, mis näivad olevat ruumiga risti, on tegelikult väikese nurga all. Punktimõõdistusega mõõdeti kogu hoone üle. Õnneks oli meil varasem Rotermanni jahulao kogemus, kus oli samuti palju üllatusi. Tuli paindlikult ja loominguliselt läheneda.
TEGELIKULT AGA on kõik see üks korteriomand, suuruses 6520 m2! Ka pärast lammutustöid ja uut kolme korrust pidi pindala samaks jääma, et kaasomanike suhe kaasomandisse ei muutuks. Tänu mitmesugustele nippidele see ka õnnestus (näiteks madalad tehnilised ruumid jm).
KATUSLAE EHITAMINE oli keeruline: tõstukiga ei saanud altpoolt ligi, kuna topelt katuseakende raamistik tuli säilitada. Õnnestunud sekkumiseks võib pidada ka katuseterrassini viivat treppi, mis on toetatud kahe konstruktsiooni vahele – oli dilemma, kui palju nähtavale jätta. Mitmes kohas korduv kolme pulga juugendlik motiiv (trepipiiretel, akna-klaaside vahel) on tuttav Lutheri toolide seljatoelt. Ja see oli ka maja kõrval säilinud aiajupil. Ilu – see on tasakaal lihtsuse ja detailide nutikuse vahel. Ja ausus on alati ilus.
Helina Piip
Ruumipilt 2018
1463 
TAGASI
