KINO on sündinud EKA arhitektiõppe varjualuse projektitunni raames 1. kursuse sügissemestril. Projektitunnis otsitakse vastust küsimusele, mis on arhitektuuri väärtus maailmas, kus materiaalsed ressursid on lõplikud? Tudengid õpivad projekti käigus materjali ümber jaotama vastavalt oma loodud lähteülesandele ning ideestikule. Toimetatakse lõplike materjalikogustega: igal tudengil on 1 km jagu prusse ja 80 betoonplokki. Kursuse parim varjualune ehitatakse igal aastal ka valmis. Varjualune KINO suutis etteantud materjali jaotada kolmeks objektiks, lisaks pakkuda tegevusprogrammi varem selge kasutuseta kohale Tartus ning luua maamärgid Emajõe kalda aktiviseerimiseks. Vihjed arhitektuuri väärtuse otsimiseks on antud.
Alvin Järving, Ott Alver, juhendajad
Varjualune KINO toob vaatajateni kolmekaadrilise Eesti filmi. Toorelt aus konstruktsioon ei varja oma lugu ega nägu ning iga üksik objekt oma betoonplokkidest trepistiku ja pilku suunava puidust päisega toimib justkui kinosaal. Astmeid mööda tõustes ja istet võttes hakkab silme ees liikuma aegamisi muutuv pilt, mis laseb suunata pilgu endasse ning lubab seda peaaegu eimiskit jälgides jõuda tasapisi mõttevaikuseni.
Varjualused asuvad Tartu kesklinnas Emajõe kaldal Holmi pargis, kohas, kust siiani on pelgalt läbi kõnnitud. Kolm „pikksilma” on paigutatud nii, et nad kutsuksid möödujaid astuma kõrvale oma tavapäraselt rajalt ning lubama endid üllatada. Siin on Võrakino, Jõekino ja Kumakino – vali vaid sobiv tunne ja vaade.
KINO päised on ehitatud puidust ning jalused betoonist. Vastandlikud materjalid rõhutavad varjualuse kahe osise kasutuse eripärasid – mööda betoonist „kaljut” üles ronides jõuad viimaks istuma õdusasse puidust kotta.
Ehitiste masinlik välimus laseb aimata nende pealisülesannet. Materjalide kasutuses on jäädud võimalikult ausaks, paista on nii puitosa skelett kui betoonelementide „nagad”. Õrnalt läbikumav värvikiht võimaldab esile tulla puusäsi iseloomulikul mustril.
KINO koda on hubane pelgupaik, kus istuda ning vaadet nautida, olgu see siis voolav jõgi, õõtsuv puuoks või ööliblikad lambikupli ümber tiirutamas. Puidu lõhn ning soojad tumedaks võõbatud pinnad tekitavad piisavalt turvalise tunde, lastes vaatajal end täielikult kinolinal avaneva maailma lummusse haarata.
Tekst: Alis Mäesalu, Tuule Kangur
870 
TAGASI
