Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia nominent 2022
Maastiku­arhitektuur
Mirko Traks, Karin Bachmann, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Juhan Teppart (KINO maastikuarhitektid)
Inseneriosad
Tinter Projekt
Vesiehitised
Inseneribüroo Urmas Nugin
Laudtee paigutamise konsultatsioon nahkhiirte vaatepunktist
Lauri Lutsar (ELF)
Ehitus
Lars Laj Eesti
Fotod
Jaan Sokk, Mana Kaasik

  124

Supluskultuur on iga veeäärse linna ajaloo ja olemise osa. Avalik rand on väga omamoodi avaliku ruumi tüüp – siin kohtub isiklik ruum ühiskondliku ruumiga (kus mujal oleks nii sundimatult iseenesestmõistetav kõik riided seljast heita!), logelemisruum seguneb sportimisruumiga ning seda segu tuleb hästi hoida. Emajõe linnaujula korrastamise õnnestumine rõhutab veel kord hea meeskonna koostöö olulisust. Alati napib vahendeid, et terviklik tükk avalikku ruumi otsast lõpuni läbi mõelda ja võimalikult paljusid kasutajagruppe silmas pidades paremaks muuta. Nii ulatuslik töö on pigem haruldane ja kui see juba ette võtta, on seda mõtet ainult suure südamega teha.
Anna-Liisa Unt, maastikuarhitekt

Olemasolevat randa kasutati ka enne nö ruutpesiti: inimesed olid jagunenud seltskondadeks, mille vahelt kulgesid pigem laiad käiguteed. Ei moodustunud ühtlast puhkajate massi, vaid selgelt tajutavad ajutiselt privatiseeritud kohad. Seda põhimõtet on jätkatud ka uues lahenduses, sest üksteisest mõistlikku kaugusse hoidmine on saanud kandvaks põhimõtteks.

Rand on liigendatud olemispesadeks, milles igaühes on istumis-päevitamisplatvorm ning mänguvahend. Ka laste mänguväljak ei ole koondatud ühte kohta, vaid hajutatud. Selliselt tekivad kohad, mis on tegevuste mahu poolest võrdsed, kuigi tegevused ise võivad erineda: ühes on kiik, teise redel, kolmandal ronila jne.

Kujunduskeel on hübriid Lodjakoja teravikest ja sellele vastanduvast ümarjoonest. Kolmnurgaga kombineeritult loob ring kaartidelt tuttava asukohatähise pin´i – oled siin. Rand soodustabki kohalolu, erinevad tegevused pakuvad tegevust paljudele, hea on rannas olla, olla siin.

Ranna ja põõsastiku vahel kulgeb peamine jalgsi- ja rattatee, kust hargnevad puitrajad randa, et omakorda viia olemiskohtadeni. Peamine teerada on kõvakattega.

Mänguvahendid on jaotatud olemistaskute vahetusse lähedusse, eraldi asuvad võrkpalliväljak ja spordivahendid. Viimased on koondatud treeningtaskutesse, igaühes vahendid erinevatele sihtrühmadele: eakatele, võimlejatele ja välijõusaali kasutajatele.

Välimööbli moodustavad erineva ülesehituse ja suurusega platvormid, harilikud seljatoega pingid, randa sobilikud kaetud prügikastid, riietuskabiinid. Platvorme on kolme tüüpi, mis võimaldavad erinevaid asju – päevitada, pidada piknikke, hoida asju, teha lõket.

Ujula asub Lodjakojale lähemal ja jätkab platvormide kujunduskeelt. Platvorm-ujula on asetatud rannaga risti, ranna pool on päevitamiseks sobilik ala, vee peal kulgeb kitsam käimis- ja istumisrada.

Põõsastikku on projekteeritud (hetkel veel välja ehitamata) olemasolevaid taimi ja maastikujooni arvestav laudtee. Teel on istekohti, mõned laiendused väikeseks kogunemiseks. On ka paralleelsed nn poomid, mida mööda saab tee kõrval alternatiivsel teekonnal kaasa turnida. Laudtee kulgeb paralleelselt ranna peamise teljega ja on rannaga aktiivselt seotud, võimaldades mugavalt ühest olukorrast teise liikuda.

Tekst: Karin Bachmann