1120 
TAGASI
August Komendant (1906–1992) oli Eesti-Ameerika ehitusinsener, kes koostöös tuntud arhitektide ja inseneridega kavandas mitu 20. sajandi arhitektuuri meistriteost. Tema erialane karjäär vältas üle poole sajandi 1930. aastatest 1980. aastateni ja kattus ajastuga, mida iseloomustab moderniseerumine, linnastumine ja tehnoloogia kiire areng. Komendant insenerina väärtustas Arhitektuuri suure algustähega – selle ajatut mõõdet ning kestvat kvaliteeti. Ta mõistis, et ime sünniks ei piisa pelgalt tabelarvutustest ja eelarvetest, vaid et see vajab ka loomingulist impulssi.
Raudbetoonist sai sajandi keskpaiku uue elukeskkonna rajamisel levinumaid ehitusmaterjale. Veest, tsemendist ja täiteainest (liiv, kruus, killustik vm) koosnev vedel segu moodustab terasest sarruse ümber tahkudes tugeva ja püsiva koosluse. Betoonist hakati üha enam ehitama nii olmerajatisi kui ka tähtsaid ühiskondlikke objekte. Materjal, mida paljud peavad igavaks, külmaks ja kõledaks, oli August Komendandi kirg läbi aastakümnete. Ta pani betooni elama moel, mis jättis jälje nii 20. sajandi ehitus- kui ka arhitektuurilukku.
Kui valida välja kolm hoonet Komendandi pikast karjäärist, siis olgu need Kadrioru staadioni tribüün Tallinnas (arhitekt Elmar Lohk, 1936–1938), Habitat ’67 eksperimentaalne kortermaja Kanadas Montréalis (arhitekt Moshe Safdie, 1963–1967) ja Kimbelli kunstimuuseum USA-s Texases Fort Worthis (arhitekt Louis I. Kahn, 1966–1972). Kui tribüüni 12,8-meetrise konsooliga varikatus kõneleb noore inseneri enesekehtestamissoovist ning Habitat’67 ehitustehnoloogi laiast haardest, siis Kimbelli tarindus on rafineeritud sulam küpse, ent endiselt ambitsioonika konstruktori teadmistest, kogemustest ja täppisvalikutest. Kõik need hooned on näited inseneri, arhitekti ja ehitaja loomingulisest ja kvaliteedile suunatud koostööst.
Tekst: Carl-Dag Lige
