Eesti Arhitektide Liidu preemia VÄIKE 2020 nominent
Eesti Maastikuarhitektide Liidu eripreemia nominent 2020
Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2020
Asukoht
Vabaduse puiestee, Tartu
Kujundus
Tõnis Arjus, Ragnar Kekkonen, Maris Peebo, Anna-Liisa Unt
Ehitusmeeskond
Ragnar Kekkonen, Kuido Kenn, Kevin-Gerhard Gavrilov, Karel Kenn, Harri Kalberg, Gert Peipsi
Ehitaja
Kennek
Tellija
Tartu Linnavalitsus
Toimumisaeg
03.07 - 02.08.2020
Fotod
Mana Kaasik, Maanus Kullamaa, Eva Maria Tartu

  423

Tunnistagem, et Autovabaduse puiestee nimes sisaldub intriig. Ja see müüb. Aga olemuselt oli linnaruumi muutev projekt kindlasti palju enamat kui vastandite ühtsus ja võitlus. Väliselt aasta turundustegu. Sisult mitmekesine keskkond, kus võimalik pidada töökoosolekuid, ajutist kontorikohta või veeta lihtsalt vaba aega, milleks linn moderaatorina eriilmelisi võimalusi pakkus. Seda kõike kasutasid usinalt külalised ja linnakodanikud, mina teiste seas. Tegin välikontoris kirjatööd, imetlesin hommikuvõimlejate püüdlikke ringutusi ja muusikute poolspontaanseid ülesastumisi. Nautisin võrratuid kevadrulle ja suveilma ning seda tartumaist, veidi boheemlaslikku vabaduse ja elus olemise tunnet, mida süda koos linna omaga ühes rütmis mu soontesse pumbates tekitab. Autovabaduse puiestee oli kohtumispaik ja multifunktsionaalne avalik ruum, kus leidus tegevusi kõikidele sihtgruppidele. Oli piisavalt kultuurisündmusi ja puudus kultuuritus, mida iseloomustab hästi peaaegu olematu politsei väljakutsete arv. Ajalise ressursi piiratuse tingimustes oli tegemist üsnagi õnnestunud ja nutika ruumilahendusega. Autojuhina ei tundnud ma end häirituna, kuigi kasutan argiselt justnimelt neid trasse, mis Autovabadusest kõige enam mõjutatud said. Autovabaduse puiestee veidi vastandas, aga ka ühendas. Mitte ainult Emajõge südalinnaga. See ühendas muidu eriarvamusele jäänud linna erinevate ametkondade inimesi horisontaalselt. Muide, kas pole mitte vägev vaatepilt näha tööst vabal ajal linnaarhitekti, käised üles kääritud, koos teiste linnaametnike ja tavatöölistega Autovabaduse puiestee nimel rassimas. See eksperiment on näide sellest, et ilmvõimatuid asju pole olemas. Kuidas kõikide komponentide summa on suurem kui tervik.
Lauri Räpp, tartlasest kirjanik ja väikeettevõtja

Kui mõtleme kohtadest, kus oleme kunagi käinud või kuhu sooviksime aina tagasi minna, meenuvad eelkõige head mälestused, uued ideed, kogemused ja erinevad inimesed, keda oleme seal kohanud. Vaevalt meenub see, kui kiiresti mõnest paigast oli võimalik läbi sõita või kui sujuv oli liiklus. Tartu Autovabaduse puiestee oli sel suvel just see heade mälestuste tekkimise algimpulss. Tulime kevadisest eriolukorrast Eestis läbi võrdlemisi vähese vaevaga, kuna riigi digitaalne infrastruktuur on tasemel. Elu ei jäänud täiesti seisma, vaid kolis teistsugusesse ruumi. Paraku on digiruumis viibimisel tugev mõju meie sotsiaalsele käitumisele ja demokraatlikule kultuurile, see kapseldab, polariseerib arvamusi ja lõhestab ühiskonnagruppe. Seetõttu on avalikul ruumil väga suur roll meie kõigi vaimse ja füüsilise tervise hoidmisel. Hea avalik ruum seob ühiskonna uuesti kokku. Hea avalik ruum annab linnadele nende väärtuse ja iva: paljususe. 

Autovabaduse puiestee oli müüdimurdmise projekt. Murti müüte autosõidu ainuvõimalikkusest, omaette hoidvatest eestlastest, puhkuse ainuvõimalikkusest maal. Ülepaisutatult laia ja näiliselt olulise liiklusruumi sulgemine sõidukitele ning avamine jalakäijatele ja ratturitele, tegevustele ja sündmustele kriipsutas alla tõelised linnalikud väärtused. Tänavaruumi loodud eriskummaline ruuminihe – võimalus viibida keset teed – oli täiesti teistmoodi kontekst nii kõikvõimalikele ettekavatsetud kui spontaansetele sündmustele. 

Elemendid ehitati üles 2+2 reegli järgi: välimööbli elementide moodulid või vahekaugused olid kahemeetrised, et see distants kinnistuks ruumi kasutamisel meie seljaajju. Selle sammu alusel loodud mööbel andis kasutajale kätte täpselt parajad tööriistad, millega oma ruumikogemusi ehitada. Autovabaduse puiesteel realiseeritud ideed haakuvad otseselt Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 ambitsioonidega liikuda „Ellujäämise kunstide“ lipu all kestliku tuleviku poole.

Tekst: Tõnis Arjus