Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia laureaat 2023
Asukoht
Pille 2/Tiiu 12A, Tallinn
Autorid
Juhan Teppart, Mirko Traks, Uku Mark Pärtel, Karin Bachmann, Katariina Lepiku, Kristjan Talistu, Liina-Kai Raivet (KINO maastikuarhitektid)
Büstid
Jass Kaselaan
Graafiline disain
Velvet
Tellija
Merko Ehitus Eesti
Pindala
5850m2
Projekt
2021–2022
Valmis
2023
Fotod
Juhan Teppart, Robi Uppin
Portreefoto
Albert Kerstna

  724

Uus-Veerenni park on kõike muud kui tavaline objekt. Kui pahatihti nähakse suure arendusala juures asuva roheala väljaehitamist kui tülikat kohustust, siis meie nägime selles väljakutset. Ja kui juba väljakutse, siis miks mitte teha midagi Eesti mõistes täiesti uut ja teedrajavat? Kino valik maastikuarhitektideks oli lihtne, sest kes siis veel kui mitte nemad? Et asi liiga lihtne ei oleks, kaasasime pargi ehituse ajal ka loovagentuuri Velvet. Nende kaasabil lisasime parki nii väiksemaid kui suuremaid detaile (raamatukapi/lugemisnurga, skulptuuride allee, viidanduse jne), andes sel moel nii pargile kui ka kogu Uus-Veerenni kvartalile läbimõeldust ja terviklikkust. Tellija jäi tulemusega väga rahule ja pargi esimene suvi näitas, et ka kohalikud elanikud on pargi omaks võtnud kogu siinse elurikkuse, haljastuse, taaskasutatud asfaldi ja betoonijääkidest kiviktaimlatega.
Alar Toomik, AS Merko Ehitus Eesti Kinnisvaraarenduse arendusgrupi juht

Lammutatavatest hoonetest saadavate materjalide kasutamist uute hoonete ja/või väliruumi juures ei peeta Eestis veel normiks, pigem vaadeldakse seda kui erandjuhtu. Valdavalt nõukogude ajast pärit hoonetel ei pruugigi doonorhoonena olla palju anda, kuid ka kõige väiksema koguse taaskasutus lükkab hoogu sellele, et muuta mõtteviisi, mis on jäänud nõukogude aega kinni. Tollases pidevas nappuses ühiskonnas kehastasid uuena soetatud materjalid staatust ja taaskasutus oli pigem hädatarve kui teadlik tegevus.

Sageli ei ole asjade väljavahetamine uute vastu seotud mitte nende halva seisukorraga, vaid laiemalt aktsepteeritud mõtteviisiga, et uus tähendab alati paremat ja vana on kindlasti kehvem. Paljudel juhtudel võib see olla kvaliteedi mõttes hoopis vastupidi.

Uus-Veerenni pargi kontseptsioon sündis kimbatusest. Kuidas lepitada piirialale, kahe maailma vahele jääva pargiga saja aasta eest ehitatud muinsuskaitsealused tööliselamud ja tuttuus, võrdlemisi elitaarne elamukvartal? Mis oleks, kui võtta olemasolevat keskkonda ilma hinnanguteta? Ükski materjal ega pärand pole iseenesest väheväärtuslik: hinnaskaala määravad kontekst ja seosed, millesse nad satuvad. Prahti märkab koristaja ahtaks spetsialiseerunud pilk.

Vana vundamendiplaadi lõhkusime servadest väiksemaks, betoonitükid külvasime lastele turnimiseks kuhja ning tekkiv ruum liitus äratuntava mänguväljakuga, kus asuvad kiiged ja turnikas. Mujal muundus laoplatsi asfalt sisselõigete abil puhke- ja mänguruumiks. Väljalõigatud materjal läks aga käiku nõlva kindlustamisel ja asfaldi-peenarde vormimisel.

Krundi servas said asfaldi ja aia vundamendi vahelt välja kasvavad isetekkelised puud ja põõsad samasuguse hoole osaks. Lisaks kohesele haljastuslikule efektile annab nende kohastumuslik omapära midagi, mida puukooli istikud ei paku.

Olemasoleva materjaliga mängimisel on ühtlasi üks teine tagamõte. Vana, muinsusväärtuseta, kore ja väsimusmärkidega juhuslik materjal peaks ideaalis mõjuma uude majja ja uude kvartalisse kolinuile vabastavalt: siledaks tooteks kujundatud korterist ja selle vahetust väliruumist väljaspool on võimalik leida sundimatu keskkond, mis viib mõtted olmelt igavikulisele ja poeetilisele.