Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2020
Asukoht
Juubelitammede tee 15, Saku
Arhitektuur
Alar Oruvee, Karmo Tõra, Mark Kovalenko (ROK-Projekt)
Sisearhitektuur
Riin Luuk (PIN Arhitektid)
Algse hoone arhitekt
Valve Pormeister
Konstruktor
Revo Luuk (ROK-Projekt)
Ehitaja
Nordlin Ehitus
Tellija
Saku Vallavalitsus
Üldpind
1353m2
Projekt
2019
Valmis
2020
Fotod
Maris Tomba

  1651

Saku vallamaja on ühest küljest uus, äsja nõelasilmast tulnud ehitis, aga samas ka vana ja tuttav - taastatud Valve Pormeistri näitusepaviljoni järgi, mis valmis algupärasena 1968. aastal. Ma ei uskunud, et sellest majast enam asja saab. See oli aastaid tühjana seisnud, tellisseinad murenenud ja katus põlegu järel sisse varisenud. Ometi võttis vald kätte, ostis selle eraomanikelt ja taastas vallamajana. Vastupidiselt kõigile neile omavalitsustele, kes ihalevad uut maja või on mõjutatud liginullenergiahoonete toetusrahast, otsustas Saku vald taastada modernistliku arhitektuuripärli. Selle maja juures on kõik huvitav: näitusepaviljoni ajalugu, Saku aleviku moodsaks ehitamise lugu, 20. sajandi arhitektuuri saatus Eesti omavalitsustes, nõukogudeaegse hoone hävimise ja taastamise lugu, koopia ja tõlgenduse küsimus. Kõike seda kõrvale jättes on see äärmiselt nauditav ka nüüdisaegse vallamajana.
Liina Jänes, arhitektuuriajaloolane ja muinsuskaitsja

56 aastat tagasi valmis Eesti Maaehitusprojektis arhitekt Valve Pormeistri projekteeritud Maaviljeluse ja Maaparenduse Teadusliku Uurimise Instituudi näitusehalli projekt. Saku keskuses asuv hoone valmis 1968. aastal ning koosnes avarast näitusehallist, mille ühes otsas kontoriruumid, ja puhkenurgaks kujundatud väikesest iluaiast. Eenduv sakiliste tahkudega valge puitkarniis, mis tänu allpool paiknevale lintaknale on justkui seintest lahti tõstetud, selged ja heade proportsioonidega punastest tellistest seinamahud, puitribistikuga piiratud väike siseaed lahtise konsooltrepiga, selgus, lihtsus ning sobitumine keskkonda – nende märksõnadega võiks kõige lühemalt kirjeldada hoonet, mis oli tõenäoliselt kõige silmapaistvam 1960. aastatel näidisasulaks püstitatud Uus-Saku ilme kujundanud majadest. Kogu asula projekteerimist juhtinud kollektiiv (Boris Mirov, Voldemar Herkel, Valve Pormeister jt.) pälvis 1971. aastal Nõukogude Liidu riikliku preemia.

2017. aastaks oli juba aastaid tühjana seisnud hoone erinevate ümberehituste, vandaalide, tulekahju ja ajahamba poolt tublisti kannatada saanud. Saku Vallavalitsus vajas aga hädasti uusi ruume, sest senised olid loovutatud Saku Riigigümnaasiumile. Sündiski pragmaatiline ja ülimalt eluterve otsus kohandada näitusehall uueks vallamajaks. Antud juhul tähendas kohandamine aga seda, et hoone seisukorra ja algse funktsiooni tõttu tuli olemasolev hoone täielikult lammutada ning ehitada üles uus juba tänapäeva energiatõhususe, sisekliima jne. vajadusi silmas pidades. Olulisim oli täpselt säilitada tänavapoolsete fassaadide kujundus ja hoone gabariidid. Ega see uus vallamaja koos kõikide tänapäevaste sisekliimanõuetega ikka vana näitusehalli kuube hästi ära mahtuda tahtnud küll. Algselt küll kõrge, aga siiski ühekorruselise hoone kesta tuli suruda kaks korrust ning samas säilitada algne läbipaistvus ja kergus. Nii juhtuski, et esimese korruse põrand on nüüd tegelikult soklijoonest allpool ning teise korruse konstruktiivne lagi on juba sakilise katusekarniisi mahus. Hoone keskele projekteeriti aatrium, kus lisatud katuseakende kaudu jõuab päevavalgus ka esimese korruse sisemusse. Sise- ja väliruumi sidumiseks jätkuvad punasest tellisest välisseinad ka siseruumides ja sakiline katusekarniis teise korruse ripplaes.

Tekst: Karmo Tõra

Lõige

Valmimisjärgne foto (1968), foto Eesti Arhitektuurimuuseum