Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia nominent 2021
Autorid
Jordi Safont-Tria, Anna Gutiérrez, Álvaro Cuéllar
Foto
Ragnar Vutt

2018. aastal rajatud Valga keskväljak sai kaks ja pool aastat hiljem jätku uue piiriala näol. Kataloonia arhitektide Jordi Safont-Tria, Anna Gutiérrez ja Álvaro Cuéllari kavandi järgi, Interreg Eesti-Läti programmi ning Valga ja Valka omavalitsuse finantseerimisel valmis keskkond, mis seob ruumiliselt kokku sajand tagasi pooleks lõigatud linna. Uus piiriala koosneb mitmest olulisest elemendist. Valka sai endale oma keskväljaku, kahe väljaku vahele tekkis 400 meetri pikkune jalakäijate tänav ning võssa kasvanud Konnaojast sai uus lineaarne park. Üle oja rajatud silla peal olev kiik võimaldab piiril kiikuda, rulapark ja vanema põlvkonna vajadustega arvestav välijõusaal pakuvad inimestele tegevust värskes õhus. Arhitektidel õnnestus piir linnaruumist peaaegu kustutada, ühendades mõlemad linna osad visuaalselt ja ruumiliselt. Möödunud suvel oli terve piirkond aktiivses kasutuses ja Valka keskväljaku tühja hoonesse tekkis uus kohvik -- kesklinna tuleb elu vaikselt tagasi.
Jiri Tintera, Valga vallaarhitekt

Valga ja Valka on ühed vähestest kaksiklinnadest kogu maailmas. Endine Liivimaa linn WALK poolitati 1920. aastal kahe hiljuti iseseisvunud riigi Eesti ja Läti vahel. Nõukogude okupatsiooni perioodil otsest eraldust linnade vahel ei olnud, kuid piirid taastati 1990. aastal. Alles Schengeni lepinguga liitumisel 2007. aastal avanes ka uus võimalus linnad uuesti ühendada. Ka siinse projekti eesmärk oli luua riigipiiride alale ühtne maastik ühiste linnaehituslike elementidega. Lisaks sellele looks piiriala uue keskuse kummalegi linnale ning juurutaks nende tunnuslauset „Üks linn, kaks riiki“.

Võistlustöö pealkirjaga „Piiriülesed harud“ (Cross-border strands) pakkus välja erinevaid ühendusi – harusid –, mis ühendavad Eestit ja Lätit radadega, mis kutsuvad inimesi ühest linnast teise kõndima (i.k. WALK) ning seeläbi poliitilisi piire puhkealade ühendamiseks hägustama. Strateegia rakendamisel korrastati kahte territoriaalset aspekti: linnalisust ja looduslikku maastikku. Esmalt seob rõhutatud jalakäijate telg piki Raina ja Sõpruse tänavat kummagi poole avalikke ruume, vaatamisväärsusi ja uut väljakut suurürituste tarvis ning ühtlasi viib ka Valka bussijaamani. Teisalt andis oja ümber oleva ala rekonstrueerimine keskseks pargiks võimaluse põimida loodust antud teekondadega ja siduda linnastu uus keskus Pedeli jõega.

Piiriülesed harud materialiseerusid sillutatud jalgteedena, mis on paralleelselt uue portikusega, mis omakorda mõjub uue väljaku fassaadina. Sealt edasi pöördub ja keerab iga rada maastikul juba omas suunas. Mõned rajad tekitavad roheala piirjooned, teistest saavad sümboolsemad paigad, mõned aga laienevad kohati, et mahutada sportimisseadmeid ja lõpuks taas teiste radadega kokku suubuda. Keskne rada seob väljaku Konnaoja pargiga, kus moondub riigipiiri ületavaks jalakäijasillaks. Antud sild on unikaalne paik piirialal, millele paigutatud kiigega saab mänguliselt ühest teisest riiki ja tagasi liikuda. Lehtlates, piirdeaedades ning linnamööblis kasutati ka puitu. Välimuselt on mõni neist kujundatud sarnaselt Kalevipoja illustratsioonidega, kus tugev hiiglane tohutuid palke õlgadel kannab. Lehtlate paigutus mitte ainult ei varja olemasolevate kõrvalhoonete taguseid, vaid loob ka rütmilise jätkuvuse kogu pargi kui ühtse lineaarse linnaaia ulatuses, mis ulatub uuelt väljakult Pedeli jõeni.

Tekst: Jordi Safont‐Tria