Eesti Arhitektide Liidu eramu preemia laureaat 2021
Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia nominent 2021
Arhitektuur ja sisearhitektuur
Madis Eek (Arhitektuuribüroo Eek & Mutso)
Konstruktor
Toomas Tammerik
Tellija
Madis Eek, Margit Mutso
Pindala
80 (netopind)m2
Projekt
2015
Valmis
2020
Fotod
Toomas Tuul

EESTI SISEARHITEKTIDE LIIDU ŽÜRII KOMMENTAAR

Sümpaatne ja elu täis suvemaja, mida on võimalik välismaailma eest täielikult sulgeda. Maja sees on mitu omapärast ruumilist lahendust ja taaskasutatud elemente, mis kokkuvõttes mõjuvad terviklikult.

  2810

Kui arhitekt projekteerib endale ja oma perele maja, siis teab ta üsna täpselt, kuidas selle logistika peab töötama ja lõpptulemusena see toimibki nagu oli planeeritud: üksi olles on kinni, klaaspinnad ja välimööbel luukide taga peidus, kui saabume – avaneb nupust, klaassein lükatakse eest ja elutuba-köök laieneb terrassile. Luuk-katus varjab nii vihma kui ülekuumenemise eest ja suveperioodil käib kogu päevane elu terrassil. Siin tehakse tööd, loetakse, süüakse, vaieldakse, peetakse pidu jne. Ööseks ronib igaüks oma urgu ja külalised, kes koju minna ei jaksa, laotakse teise korruse rõdule silkudena ritta – täpselt nagu kavandatud. Maja on eeskätt suveelamiseks ja suvel on siin tõesti väga pingevaba ja mõnus! Esimese korruse betoonpõrand talub probleemideta nii inimeste kui loomade sisse-välja voorimise, köök on otseühenduses terrassiga – ei ole vajadust eraldi väliköögi järele, saunast terrassile on kaks sammu ja tuba-hoov mahutab vabalt kõik külalised, kes ootamatult läbi astuvad. Betoonpõrandal, nagu selgus sel suvel, on erakordne võime hoida ruumis piisavat jahedust ajal, kui väljas on märke kliima ülesoojenemisest. Aga ka talvel on siin päris mõnus – klaassein laseb metsaalusel tuppa paista, küdev kaminahi ja klaasuksega keris annavad nii hingele kui kehale sooja ning telekavaba keskkond kutsub raadiot kuulama. Üks oht on siin muidugi alati – kui elekter ära läheb, siis luugid ei liigu. 

Must suvemaja Vääna-Jõesuus on kui maja arhetüüp – püstkoda või järsu kaldega talumajakatus keset loodust. Minimalistlikult lihtsale telkvormile, mida kasutati palju 1970ndate aastate suvilaarhitektuuris, on lisatud kineetilised elemendid, mis teevad lakoonilisest tummast kehandist nüüdisaegse, avatud ja valgusküllase suvekodu. 

Maja, kus pidevalt ei elata, on üksi olles suletud ja märkamatu. Fassaadi puitpind on viimistletud yakisugi tehnikas, otsafassaadid on tugeva söefaktuuriga, kaldpindade söekiht on osaliselt maha uhutud ja hallikas ning maja sulandub ümbritsevate männitüvedega. 

Elanike saabudes tõusevad hoone luugid tiibadena ning maja avab peafassaadil suure klaasseina, mille tagant paistab heleda viimistlusega eluruum. Lahtine luuk jääb katuseks elutoaesise terrassi kohal. Luugialune klaassein avaneb pooles ulatuses, nii et terrass ning siseruum moodustavad ühe terviku. Kui avatuna pakub katuseluuk varju vihma ja päikese eest, siis suletud asendis moodustub luugi alla ruum välimööbli ja grilliahju mahutamiseks, lisaks varjab luuk maja sisemust uudishimulike pilkude eest.

Maja tagumise luugi all on väike värkstuba, mis katte avanedes muutub avaraks katusega välisruumiks. Värkstoa ja elutoa vahel on restaureeritud ovaalaken, mis pärineb Armas Lindgreni projekteeritud juugendvillast, kuhu teda enam ei tahetud. Taaskasutatud detaile on majas veelgi: külgaknad, cor-ten terasest sokliplekk ja suur osa lahtist mööblit. Lõhkikuivanud kontrabassi skeletist on saanud riiul.

Muidu sõbralikul suvemajal on üks väike kapriis – teda ei maksa näppida, nii yakisugi tehnikas töödeldud voodrilauad kui cor-ten teras jätavad kokkupuutel jälje.

Ka sisekujunduses on väikesed üllatusmomendid, mis vihjavad ümbritsevale loodusele ja vanadele traditsioonidele, samuti on ruumi lihtsale moodsale disainile ja sõprade loodud kunstile.

Maja toetub betooniplaadile, kuid kogu telgi konstruktsioon on puidust. Samuti on puidust nii välis- kui siseviimistlus. Luukide skelett on terasest, see tagab liikuvatele elementidele jäikuse ning majale stabiilsuse.

Tekst: Madis Eek

Eesti Arhitektuuripreemiad 2021

Maja, kus pidevalt ei elata, on üksi olles suletud ja märkamatu. Elanike saabudes tõusevad hoone luugid tiibadena ning maja avab peafassaadil suure klaasseina ja tagaosas töötoa. Musta, yakisugi tehnikas viimistletud puitpinna alt tuleb nähtavale hoone hele sisemus.

Kui hoone seitsmekümnendate stiilis telkvorm on lihtne ja minimalistlik, siis sees on eri ajastu mööblit ja ruumikujundusdetaile ning need on seotud valge taustavärviga ühtseks tervikuks. Värvivaliku taga on lisaks klassikalisele musta-valge vastandusele ka soov anda siseruumile võimalikult palju avarust. Kergust annavad teise korruse külgedes olevad õhuruumid ja põrandalaudise vahele jäetud vahed: nii kumab ülakorruselt valgus ka alumisele ning alt pääseb soojus üles. Avatud luugid võimaldavad siseruumi laiendada terrassile jahoovi. Suvel, mil elu käibki paljuski terrassil, toimib see elutoa pikendusena.

Kuigi hoone paikneb merest kõigest 150 meetri kaugusel, maja juurde merd ei paista – mets on ees. See-eest leiab aga interjöörist mitu viidet merele: köitel ripub trepp, mis kergelt õõtsub, ning pesuruumi lükandklaasidele on prinditud rannamännid ja köögi töötasapinna taha klaasile Vääna-Jõesuu rannamotiiv. Viimase taga peidavad end saun ja pesuruum, mille merepildiga peegelklaas laseb saunast välja vaadata, kuid sisse mitte.Siseaknaga lahendati olukord, kus privaatseid ruume ei tahetud õue avada, kuid samas sooviti neisse lasta loomulikku valgust. Mere teemaga haakub ka Armas Lindgreni juugendvillast üle jäänud ovaalaken.

Kogu hoone sisemus pakitakse inimeste lahkudes taas kokku – elutoa luuk kruvib end kinni tiguajamiga, teised luugid gaasivedruga. Suvemööbel läheb alla lastud terrassikatuse alla peitu. Maja sulgub.

Ruumipilt 2021