Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2022
Autorid
Siim Tuksam, Sille Pihlak (PART)
Konstruktor
Stricto Project
Projekteerija
Stricto Project, Järelpinge Inseneribüroo
Tellija
Tartu Linnavalitsus
Ehitaja
Trev-2, Stricto Project
Projekt
2017
Valmis
2021
Fotod
Tõnu Tunnel

  1627

Vaksali sild ja tunnelid on hea näide ühe väga problemaatilise koha täielikust muutumisest kvaliteetse arhitektuuri kaudu. Muutuste vajadus antud kohas on olnud teada juba ammu, sest pudelikaela valusid nii valingvihmade kui inimeste liikumisvõimaluste osas on saanud tunda nii tartlased kui ka külalised. Koos Vaksali väljaku ja tänavaga ette võetud protsessis tegi linnavalitsus poole pealt olulise otsuse viia läbi arhitektuurivõistlus, mõistes, et tegu on väga olulise objektiga. Protsessis läks õnneks, et ka projekteerimis-ehitushankes jätkus ehitajal koostöö eelprojekti autoritega. Kokku moodustus tandem, kus kõik osapooled töötasid parima võimaliku lahenduse suunas suurest pildist peente detailideni välja. Teekonnal läbiti ka ehitustehnilisi lahendusi, mida seni ei ole Eestis ette võetud. Koostöö viis selleni, et senine pudelikael on saanud kõrgetasemelise arhitektuuriteosena kutsuva lahenduse. Illustreerimaks kvaliteetse avaliku ruumi mõju parafraseerin sotsiaalmeediast läbi käinud postitust: „Ma olen mitu korda imetlenud seda autoaknast, aga nüüd käin jala, et seda kohta nautida.
Tõnis Arjus, Tartu linnaarhitekt, ruumiloome osakonna juhataja

Sindlinahk, ametliku nimega Vaksali sild, on kergliiklussõlm, mis koosneb jalakäijate- ja jalgrattasillast ning kahest tunnelist. Sindlinahk on maastik-maamärk, mille läbivaks kandjaks on looklev nahk, mis loob liikumisteede sujuva jätkuvuse ja toob klinkertellisega liiklussõlme inimmõõtmelisust.

Olukorras, kus Pauluse kiriku näol asub vahetus läheduses dominantne vertikaalne maamärk, on sild ja tunnelid vormitud ühtseks maastikuliseks ansambliks. Loodud kooslus ei domineeri, küll aga eristub – kutsub ennast otseselt kogema, mitte kaugelt imetlema. Selline inimmõõtmeline ruum on mõeldud aeglasel liikumisel kogemiseks. Vormilt pehme nahk on kaetud saja tuhande tugeva ja konkreetse klinkertellisega, mille toon varieerub vastavalt asukohale: tunneli sisemuses on soojemad toonid, samas kui väliruumis muutub valdavaks hallikas toon, et vältida liigset kontrasti betoonelementidega ja lasta objektil terviklikult mõjuda.

Esialgu oli telliste asemel mõeldud kasutada puitsindleid ja toonide varieeruvus oli konkreetselt seotud UV-kiirguse analüüsiga puidule – tunneli sees, kus pleekimist ei toimu, säilinuks puidu mesised toonid, päikesele eksponeeritud pinnad aga olid juba projektis hallina kavandatud, ennetamaks vältimatut. Sellisel pinnakäsitlusel on teataval määral ornamentaalne kvaliteet, mis seisneb selle kommunikatiivses või isegi harivas aspektis: antud juhul rõhutades päikesekiirguse mõju puidule ja aidates liiklussõlmes orienteeruda.

Objekti teevad samavõrd eriliseks ka insenertehnilised lahendused. Tänu kandvatele käsipuudele ja järelpingestamisele mõjub sild kohati isegi uskumatult saledana. Tunneli kehandid said aga Eestis esmakordselt rajatud rammimistehnikaga, tänu millele ei pidanud rongiliiklust katkestama.

Tekst: Sille Pihlak, Siim Tuksam