Eesti Sisearhitektide Liidu 2021 aastapreemia laureaat
Asukoht
Viljandi
Autorid
Henri Papson, Andrea Tamm, Hannes Praks, Maria Helena Luiga (Stuudio Kuidas)
Meeskond ja teostus
Kaarel Kuusk, Kaisa Sööt, Ann-Katriin Kelder, Malvo Tominga (WanaWiisi Ehitus)
Tellija
Telesaade "Restoran 0" (Keeris)
Fotod
Tõnu Tunnel

ŽÜRII KOMMENTAAR

Restoran 0 kui objekt-nähtus-tegu kompab, lõhub ja rikastab lagunevat ruumi, millesse sekkumise mõju pakub üllatavaid võimalusi. Põnev objekt-nähtus-tegu katsetab piire ruumide emotsionaalsete ja aistinguliste nähtuste mõtestamisel. Üllatavalt pidulik ja askeetlik pidulaud moodustab laguneva keskkonnaga kontrasti. Restoran 0 on hetkeline, kaduv ja inspireeriv, olles ühel ja samal ajal emotsionaalselt kurb ning esteetiliselt kaunis.

  1570

Kui esimest korda sai sisearhitektide laua mõtet vaadatud, siis see tundus natuke pöörane. Ja kui see töösse läks, sai sellest heas mõttes topeltpöörasus. Emotsioon restorani avamise hetkel: nõud, teenindus, serveerimislahenduse läbimõeldus töötavad väga hästi. Üks asi on laud, aga teine on valminud tervik – ka selleni jõudmine oli selle nädala jooksul väga pöörane protsess.
Eero Reinu, saate „Restoran 0” produtsent

2021. aasta suvel kutsuti mittetulunduslik disainistuudio kuidas.works osalema Eesti televisiooni telesaatesse „Restoran 0“. Sarisaate eesmärk oli muu hulgas juhtida tähelepanu nutikale taaskasutusele ja nullkulule. Programmi süžeeliin oli seitsme päevaga rajada ajutine tipprestoran Viljandi vanalinnas asuvasse praegu üsna lagunenud hoonesse, mis 18. sajandi lõpul oli kasutuses vorsti- ja lihapoena.

Nullkulu ja taaskasutuse mõtteviisi ja praktikat analüüsides mõistis stuudiotiim, et jäätmeid ümber töödeldes ja taaskasutades vähendame küll kiirtarbimise põhjustatud ökoloogilist jalajälge, ent sellegipoolest ei pääse disainitulem lõpuks ikkagi prügilast või põletamisest. Pealegi on ümbertöötlemise protsess ise märkimisväärselt kulukas. Taolise arusaamiseni jõudnud, otsustas kuidas.works nullkulu mõtet telesaate kontekstis laiendada, pakkudes lahendusena välja kontseptuaalse teose – 15 tonni kaaluva savilaua. Ja kui lauda enam ei kasutata, on vaja ümber töödelda vähem kui 5% kasutatud materjale. Kõnealuse objekti puhul on sellised jäägid puitkandikud, klaaspurkide põhjadest ja terasplaatidest valmistatud taldrikud ning joogiklaasi statiividena kasutatud vasktorudest hülsid. Objekti põhimaterjale – savi ja põrandakattena kasutatud liiva – saab uuesti kasutusele võtta kas pinnase tagasitäitena või loodusliku ehitusmaterjalina. Samas, ka lihtsalt praegusesse hoonesse jäetuna ei koorma kõnealune objekt ja selle loomisel kasutatud materjalid kuidagi keskkonda.

Disainikontseptsiooni seisukohalt oli oluline ka savitoorme päritolu. Kolmandik kaevandati objektist vaid paari kilomeetri kauguselt. Teine kolmandik pärines mujalt Lõuna-Eestist. Kaugeim saviauk asus aga Leedus. Restorani 0 ehitamise käigus oli eesmärk uurida tampsavi tehnoloogiat, kasutades devoni eri ajastutel ladestunud savi konstruktiivset ja esteetilist koosmõju.

Juhusevaba oli esmapilgul ebamugavalt kõrge söögilauakõrgus. Autorid toetusid arusaamisele, mille kohaselt sillutab seismine teed teadvelolekule. See omakorda on eeltingimus, et mõista inimkonna ees seisvaid ökoloogilisi probleeme. Küsimus, kas inimkonna ees terendab paratamatu ja ebamugav valik pöörduda lihtsate võimaluste ja meetodite poole, või pakub selline lahendus hoopis uut olemise kvaliteeti, oligi kogu soorituse ja objekti kunstilise kontseptsiooni põhiküsimus.