Sarnaselt Fahle väliruumile etendab sisegalerii lahendus olukorda, kus ruumid on justkui olnud aastakümneid inimkasutuseta. Suktsessioon on jõudnud sinnamaani, et on moodustunud tihe rohttaime- ja põõsarinne ning vertikaalis on domineerima hakanud esimesed pioneerpuud. Kogu ruum on roheline ja elus, loodus on inimeste loodud keskkonda ressursina kasutanud, et kinnituda-ronida-juurduda-pesitseda-varjuda. Igal nurgal, praol ja orval on praktiline väärtus: praost ja lõhest on saanud ronitaime kinnituspaik, lahtise kivitüki alla kogunenud huumuses leiavad õrnad juured kindla kaitse, kriimustuses kasvavad seened. Inimene naaseb keskkonda ja hakates selles külluses kohti otsima, võtab üles ja maha vaid hädavajaliku, säilitades suurema osa lopsakast rohelusest. On tekkinud ülevoolav, kuid kontrollitud ja turvaline keskkond, mis inimesele mugavaks ja kasutatavaks kohandatud: saab istuda, kiikuda, süüa, vett puutuda, taimedega suhestuda – iga ilmaga soojas ja valges. Minnalastud ja tagasivõetud keskkond resoneerib kasutajaga, kes otsib pidevalt midagi uut, aga mitte hirmutavat. Siseruumi vallutanud troopiline kooslus viitab oma lopsakusega Eesti taimkondadele, mis sõltumatuna tühermaadel, metsades ja soodes vohavad: turvaline, soe ja rohetav sisegalerii on selle vaba metsikuse mugavas mõõtkavas mudel.
Tekst: KINO Maastikuarhitektid