Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia nominent 2022
Sisearhitektuur
Annika Lill (lill.studio)
Karli Luik, Johan Tali, Heleri Koltšin (molumba)
Arhitektuur
Karli Luik, Johan Tali, Harry Klaar, Heidi Urb, Harri Kaplan
Maastikuarhitektuur
molumba
Konstruktsioonid
Viljar Sepp
Tellija
Kuressaare Hoolekanne, Ene Vahter
Ehitaja
Arens Ehitus
Fotod
Tõnu Tunnel

  745

Kuressaare Hoolekanne koos päevakeskuse külastajatega on unistanud päevakeskuse juurdeehitusest aastaid ja lõpuks see unistus täitus. Juurdeehitus on väga ilus, õhuline, hea akustikaga ja moodne ning sobib muinsuskaitsealale imeliselt. Saalis korraldame eakatele huvitavaid tegevusi ja üritusi kogu Saaremaa vallale, lisaks rendime ruume koolitusteks, konverentsideks ja muudeks üritusteks ning inspireeriv keskkond toetab seda igati. Esinejaid on alati üllatanud ruumi hea akustika ja avarus. Oleme väga tänulikud idee autoritele ja kõigile kaasaaitajatele.
Eve Vahter, Kuressaare Hoolekande juhataja

Päevakeskuse saal, kus vanem generatsioon koos käib, on justkui universaalne elutuba. Seal saab korraldada erineva iseloomuga üritusi, kontsertidest kudumisringideni. Klubimajana ei ole see liiga pidulik, vaid pigem hubane ja kodune koht, kus kasutaja ennast hästi tunneb.

Kuressaare päevakeskuse saal oli neljas isesugune jupp, mis hoonekollaažile lisati. Arhitektide jaoks oli oluline, et hoonemaht ulatuks tänavani – linnaruumi. Seepärast on saal piklik, ulatudes olemasolevast söögisaalist kuni tänavafrondini, kus see lõpeb Kuressaare vanalinliku paekivimüüritisega. Arhetüüpne otsasein dikteeris ruumi kuju, sadulkelpkatus ühes sellesse tõmmatud katuseaknareaga andis sisearhitektuurile iseloomu juba eos.

Hoone koosneb saalist ja abiruumidest. Saal ise on üks tühi ruum, mida saab vastavalt vajadusele kohandada mitmesuguste ürituste tarbeks. Seinakappidesse peidetud kardinad võimaldavad ruumi liigendada kuni kolmeks osaks. Vana hoonet ja uut saali aga ühendab täielikult avatav siirdesein.

Sellise küllaltki väikese siseruumi materjali valiti suure hoolega. Eesmärk oli ruum hoida avara, aga samas õdusana. Sobivaks osutus heledaks peitsitud kasevineer, millega kaeti kogu ruum. Et parandada ruumi akustikat, kaeti saali tagumine sein perforeeritud vineertahvlitega, mille taga on villatäidis. Saali ühte külge projekteeriti vahesein koos sissehitatud kappidega, milles on inventar, kommunikatsioonid, vahekardinad. Lage katab spetsiaalne akustiline krohvisüsteem. Heledale taustale lisavad kontrasti mustad aktsentdetailid: aknaraamid, uste manused, valgustid, lülitid ja pistikupesad, samuti saalitoolide metallosad. Arvestades, et kohaliku omavalitsuse eelarve oli piiratud, olid just viimistlus ja värv need, millega andis siseruumis mängida.

Saaliosa lükiti olemasolevate hoonemahtude külge nii, et nende vahele tekkis intiimne hoov. Suurte akende kaudu laieneb siseruum sujuvalt õue. Nõnda sai päevakeskus endale saaliga juurde enama kui vaid siseruumi ruutmeetrid.

Kogu projekt sai teoks tänu koroonakriisi tagajärgede leevendamiseks loodud riiklikele tugimeetmetele. Koroonakriisi raskema osa ja energiakriisist tingitud majanduskriisi vahele jäi täpselt paras rahastusaken, mille ajal korraldati Kuressaare toonase vallaarhitekti Mark Grimitlihti eestvedamisel arhitektuurikonkurss. Paari kuuga koostati eelprojekt ja hange ning aastaga jõutigi ideest hooneni.