Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia nominent 2021
Autorid
Merle Karro-Kalberg, Heiki Kalberg, Tanel Breede (AB Artes Terrae)
Foto
Maris Tomba

Põhja-Tallinna võib õigusega nimetada roheliseks linnaosaks ja selle kõige värskem pärl on looduskaitsealune Kopli kasepark. Loodusväärtuste säilitamise ja kivikülvi väärika eksponeerimise kõrval oli seal loomulikult eesmärgiks luua mitmekesiseid puhkamisvõimalusi. Omanäoline on lastele loodud mängutaskute kontseptsioon, kus leidub tehislikke veelompe, puupakke ronimiseks ja muud, mis on kooskõlas pargi loodusliku olemusega. Suurt rolli mängib seejuures kindlasti ka materjalide sobivus ümbritsevasse keskkonda. Avalikus ruumis on võtmetähtsusega erinevate alade hoolduslihtsus, mis tähendab nende hõlpsat korrashoidu kooskõlas visuaalse lahendusega. Omaette arutelusid tingis ka sobiva nime leidmine ja lõplikuks valikuks jäi siiski Kopli kasepark, kuna sobitub hästi samas asumis paikneva Kopli kalmistupargi nimega.
Manuela Pihlap, Põhja-Tallinna vanem

Kopli kaseasepark ühendab keskklassistuva Kopli liinide elamuala, mereääre, ranna ja Põhjala endises kummikutehases paikneva kultuuritehase.

Kunagi kattis Kopli poolsaart mets, 20. sajandi alguses rajati esmalt kaluriküla, seejärel kerkisid juba suuremad majad, kool, lasteaed, tehas ja elamurajoon. Kõige selle ehitamise käigus langetati metsa tükk tüki haaval, kuni alles jäi 7,2 hektari suurune metsik oaas vanade puudega, mis praegu kannab nime Kopli Kasepark. Võib arvata, et kunagi laius siin osaliselt madalsoo. 1980. aastatel hakati seda kuivendama ning selleks rajati praegugi pargi veerežiimi reguleeriv kraavisüsteem. Kasepargile annavad iseloomu looduskaitsealune kivikülv ja Koplipargi kivi nimeline rändrahn.

Kõige olulisem on pargi uues maastikuarhitektuuri lahenduses loodusliku ilme ja kivikülvi maksimaalne säilitamine ning välja puhastamine.

Tähelepanu on pööratud sellele, et park pakuks värskes õhus tegevust võimalikult paljudele. Siin saab sportida, mängida, koeraga jalutada, loodust vaadata, aga ka teistest eemale tõmbuda, rändrahnudega filosofeerida ja roheluses omaette olla.

Selleks, et olemasolevat keskkonda võimalikult terviklikult säilitada, on tegevused hajutatud üle terve pargi väikestesse taskutesse. Oluliseks on peetud seda, et uued pargitegevused oleksid abstraktsed, jätaksid otsad n-ö lahti ja laseksid kasutajal-mängijal ise otsustada, kuidas üht või teist atraktsiooni kasutada. Näiteks on parki kavandatud astmekividega vihmaveekogumise loigud, künkad ja lohud, pugemiseks ja ronimiseks torud ja kivihunnikud, kaikamets ning pakustik. Aga ka traditsioonilisemad pargielemendid nagu rulapark, kiiged ja pingpongilauad.

Pargis katsetatakse ka hooldusvõtetega kujundamist, näiteks niidetakse kõrgema heina sisse rajad, mis viivad kivikülvini. Väiksed niidetud lagendikud kõrgema taimestiku vahel ja sisseniidetavad piknikukohad pakuvad omaette olemise võimalust. Haljastust täiendati hariliku ebajasmiini, lumimarja ja hariliku kuslapuuga, mis pakub elupaika ja varjumisvõimalust väikestele lindudele.

Tekst: Merle Karro-Kalberg