337 
TAGASI
Fahle arenduse lähipiirkonnas on tunnetatavat haljastust kogumahuna umbes paari protsendi jagu. Olemasolevasse olukorda aitaks muutust tuua radikaalne sekkumine, sest norme järgiv täitehaljastuse kavandamine elukvaliteeti oluliselt tõsta ei aita, tekitaks vaid kohatist visuaalset leevendust. Tihedas konkurentsis ja põhimõtteliselt lõppematute võimaluste ja võimaldavuste ühiskonda jõudnult tuleb uusi sise- ja välisruume järjest hoolikamalt ja detailsemalt programmeerida, kuid samas otsi lahti jättes, et inimesed saaksid ise avastada-katsetada. Inimeste soovide ennetav suunamine ja pikaajaliste (välis)ruumielamuste pakkumine on koha toimimise elutähtis väljund.
Ebatraditsioonilise lahenduseni jõudmine eeldab ebaharilikku stsenaariumi: kujutlesime, et mingil põhjusel on piirkond olnud pikemalt inimkasutuseta. Suktsessioon on jõudnud sinnamaani, et on moodustunud tihe rohttaime- ja põõsarinne ning vertikaalis on domineerima hakanud esimesed pioneer-puud. Vahetult enne puude võimuvõtmist toimub uus koosluste asendumine ehk inimene tuleb tagasi. Kogu ruum on roheline ja elus, loodus on inimeste loodud keskkonda ressursina kasutanud, et kinnituda-ronida-juurduda-pesitseda-varjuda. Igal nurgal, praol ja orval on praktiline väärtus: ehitusveast (pragu fassaadis) on saanud ronitaime kinnituspaik, ummistunud vihmaveerenn töötab vihmapeenrana, lahtise kivitüki alla kogunenud huumuses leiavad õrnad juured kindla kaitse. Kui inimene hakkab selles külluses oma kohti otsima, võtab ta üles ja maha vaid hädavajaliku, säilitades suurema osa lopsakast rohelusest. Luuakse ülevoolav, kuid kontrollitud ja turvaline keskkond, kus kasutajate jaoks on üleminekud (seest välja ja vastupidi) loogilised ja sujuvad. Minnalastud ja tagasivõetud keskkond resoneerib kasutajaga, kes otsib pidevalt midagi uut, ja kuna loodusest võõrandumine on jõudnud toota hulga inimesi, kes end päris metsikus keskkonnas enam vabalt ei tunne, siis tähendabki taltsutatud metsikus tema jaoks enneolematut kogemust.
Tekst: Karin Bachmann
