Projektiga kujundati Vanemuise tänav ümber selliselt, et autodelt võeti ruumi vähemaks, rajati kaks jalgrattateed, uuendati kõnniteid ning Vanemuise teatri eest kaotati parkimine ja loodi jagatud ruumi põhimõttel ühetasandiline väljak. Maastikuarhitektuuri projekti ülesanne oli etteantud ruumijaotus materjalide ja haljastusega liigendada ning vaheldusrikkamaks muuta.
Tänava jalakäijatele mõeldud osa on kogu pikkuses kaetud betoonplaatidega. Jalakäijad on jalgratturitest eraldatud graniidist täringukivi ja äärekiviga. Läbi on lahendatud ka betoonkivisillutise ladumismuster ristmikel.
Terve tänava pikkusel asub kaks väljakut: Vanemuise teatri väikese maja ees ning tänava lõpus, Küüni tänava ristumisel. Need sõlmpunktid on lahendatud ülejäänud tänavast erinevalt: klassikalise ruudustikumustri ning tumeda graniidi ja klinkertellise sillutisega.
Väljakute geomeetriline sillutismuster tuleneb teatrimaja geomeetriast, tume tänav tõstab esile heleda arhitektuuriväärtusliku hoone. Teatriväljaku kõva kivist pind on lõhutud haljastusega ning pehmendatud valgusti-pinkidega. Väljaku haljastus on kõrgem hoone lähedal ja laskub tänava poole, valgustatud pingid kõrgete kõrrelistega loovad omalaadse atmosfääri.
Tekst: Merle Karro-Kalberg