Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia nominent 2022
Maasikuarhitektuur
Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Mirko Traks, Karin Bachmann, Juhan Teppart (KINO maastikuarhitektid)
Põhiprojekt
Roadplan
Kivid
Rein Karus (Lars Laj Eesti)
Botaanika konsultant
Mart Meriste
Ehitaja
Teearu Grupp
Fotod
Mana Kaasik

  891

Olen Oa tänava ääres elanud üle seitsme aasta ja kuna osa sellest ajast oleme viinud lapsi päevast päeva kesklinna hoidu, siis mäletan hästi ka renoveerimise eelset aega. Kuigi kõige otsem ja huvitavam teekond kulgeb läbi botaanikaaia, eelistasime ohutuse ja mugavuse tõttu paraku enamasti kas Herne või Emajõe tänavat. Ei olnud just mõnus liigelda jalgsi, tõuksi või rattaga mööda sopaseid teeääri ja jälgida pingsalt, et auto lähenedes ei satuks ise mõne järjekordse poriloigu kõrvale. Kuival ajal asendus sopp tolmuga ja enne ümberehitust rajatud ajutine kõnnitee oli paras naljanumber. Nüüd oleme aga märganud, et ka jalgsi liigeldes valime tihti just Oa tänava, sest seal on piisavalt ruumi, turvaline ja keskkond visuaalselt nauditav. On ka tore, et tegemist ei ole pelgalt üheplaanilise asfaltribaga, vaid on oodata ka pidevat arengut, mida pakub mitmekesine ajas muutuv haljastus.
Hanna Maran, fotograaf ja kohalik elanik

Supilinn on ennekõike kogum kodutänavaid, mis peavad olema kohaldatud kohalikele elanikele ning alles teises järjekorras läbisõitjatele ja siinsete asutuste külalistele. Kodutänavad on olemuselt rahulikud, vaiksed, täis omainimesi. Siinsed autosõitjad oskavad arvestada kõikide teiste liiklejatega ja kohtlevad neid võrdse lugupidamisega – lapsi, kasse, jalgrattureid, rulaatoreid. Sellise üksteisemõistmise eelduseks on kergliikleja-eelistusega tänavaruum, kus on piisavalt mõnus ka niisama olla, nii et inimesed viibivad siin pikemalt ja tekitavad seeläbi sotsiaalse kontrolli. Autotee on minimaalse vajaliku laiusega ning kõik ristumised annavad märku nõrgema liikleja kohalolust ja tähtsusest.

Erinevad materjalid, kivilao mustrid ja värvid moodustavad justkui lapiteki, mis on sama kirju nagu Supilinn ise ning kannab edasi linnaosa pealtnäha korrapäratust, mis tegelikult on aga kord. Kõnniteel loovad korda kirjute platsikeste vahele jäävate ühenäoliste ja tavaliste hallide betoonkividega laotud kõnniteed, mis ühendavad erineva suuruse ja iseloomuga platse. Samuti võib korda näha hooviväravate juures, kus on liiklejate tähelepanu suurendamiseks alati kasutatud punast värvi kivi.

Taolist kirjusust on ka tänavaelementides nagu rattahoidjad, pingid ja kivid, mis ühelt poolt pakuvad klassikalist sirge seljaga istumist, teisalt aga võimaldavad „istmesoojendusega“ üledimensioneeritud munakivil turnimist.

Kuna Supilinn paikneb äärealal ja loob ülemineku linnalisest keskkonnast looduslikuma poole, on ta olemuselt segu ühest ja teisest, pakkudes linlikku tsiviliseeritust kahasse metsikuvõitu vohamisega. Tänava haljastus ongi kogum n-ö astmekive ehk väiksemõõtmelisi looduslike liikidega haljaslappe, mis kokku moodustavad toimiva süsteemi. Kitsastes kohtades, kus ei ole võimalik tekitada suuri haljakuid, on oluline säilitada sidusus väikeste rohelaikude, näiteks ka olemasolevate aiaservade või üksikute kivide vahelt turritavate rohututtide vahel. Üldine mulje tänavast on teatavast killustatusest hoolimata roheline, taimede vahele paigutatud suured kivid loovad enda ümber elevust inimestele ja mikroelupaiku teistele liikidele (putukad, samblad).

Tekst: Karin Bachmann