Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2020
Asukoht
Eesti Arhitektuurimuuseum, Ahtri 2, Tallinn
Kuraatorid
Epp Lankots, Triin Ojari
Näitusekujundajad
Silver Liiberg, Ülo-Tarmo Stöör, Lembit-Kaur Stöör (ÖÖ-ÖÖ Arhitektid)
Graafiline kujundaja
Laura Pappa
Video
Mart Taniel
Tõlge
A&A Lingua
Näitus Eesti Arhitektuurimuuseumis
14.08 - 29.11.2020
Fotod
Evert Palmets

  258

Näitus vahendab puhkusearhitektuuri alase süvauurimuse tulemusi laias sotsiaal- ja kultuuriajaloo kontekstis ning atraktiivses visuaalses vormis, kõnetades nii ehituskunsti eksperte kui laia huviliste ringi. Põhjalik ja süsteemne ülevaade väärtustab ühe seni varju jäänud ja väheuuritud valdkonna pärandit ning murrab klišee nõukogudeaegsetest suvilatest ja puhkekodudest kui ühetaolisest keskpäraste tüüpprojektide maailmast. Vaataja ees avaneb põnev ja värvikas pilt lähimineviku vaba aja kultuurist, mis hõlmab nii nomenklatuuri luksuslikke puhkebaase kui spartalikke aiamajakesi. Kuigi näitus keskendub 1960.–1980. aastatele, toob see hästi esile kogu 20. sajandi teise poole spetsiifiliselt eestilikud ja sotsialismimaade kontekstis erandlikud moderniseerumise mustrid, kus põimusid nõukogulik normatiivsus, läänelikud vormivõtted ning rahvuslikud loodus- ja koduideaalid. Kuraatorite esituses on suvilakultuuri areng kui prisma, mis aitab mõista nõukogude argielu dünaamikat, avaliku/kollektiivse ja privaatse/perekondliku muutuvate suhete peegeldumist ruumipraktikas. Kui sageli loovad arhitektuurinäitused mõneti steriilise ideaalmaastike maailma, siis selle näituse puhul võlub inimkesksus – rikkalik ja mahlakas fotovalik, originaaldokumendid (sh suvila ehituseks ostetud materjalide ja kulude arvestus, normid ja eeskirjad) ja filmid – need toovad vaatajani ajastu ehedat kogemust. Suvilanäitus on silmapaistev saavutus nii Eesti arhitektuuriajaloo uurimisel ja vahendamisel kui ka meie museoloogiapraktikas.
Anu Kannike, etnoloog, ERMi vanemteadur

Puhkus ja sellega seotud ruumid on moodsa ühiskonna nähtus, mis sarnaselt muu maailmaga tekkis Eestis 19. sajandi lõpus ja arenes kiirelt uue sajandi algul, muutudes massiliseks siiski pärast Teist maailmasõda. Ajalooliselt oli suvitamine ja tervise kosutamine siinsetes kuurortides esialgu saksa ning vene päritolu aristokraatide ehk nn supelsakste elulaadi osa. Eesti Vabariigi ajal suunas tõusva majandusharu arengut juba jõudsalt kasvav uus keskklass.

Massipuhkuse teke sellisena, nagu me seda tänapäeval teame, on seotud eelkõige Teise maailmasõja järgse heaoluühiskonna ülesehitamisega, mil puhkuse veetmine väljaspool kodu muutus laialt kättesaadavaks. Nõukogude Liidu tingimustes tähendas see riiklikult organiseeritud võimalusi vaba aja veetmiseks ja puhkeasutuste võrgu rajamist kui osa kommunistlikust õnnelubadusest. Puhkamisest sai iga inimese õigus ning riik soodustas kõigiti selle eri vormide välja arendamist. Ehkki puhata ihaldati kõige rohkem kuurortlinnade sanatooriumites ja need on puhkeehitistest seni enim arhitektuuriajaloolaste tähelepanu pälvinud, ehitati nõukogude ajal Eestis massiliselt isiklikke suvilaid ja asutuste puhkebaase. Puhkusevõimaluste mitmekesistamiseks rajati ka kämpinguid ja telkimislaagreid, turismibaase ning lastele pioneerilaagreid. Uus puhkearhitektuur tähendas lisaks linnalähedaste suvilarajoonide tekkele modernismi levikut tiheasulatest väljapoole jäävates külades. Arhitektile andsid sellised loodusesse sobitatud hooned võimaluse suuremaks mängulisuseks, sõltuvalt tellija ambitsioonidest võis tulemuseks olla täie õigusega ajastu arhitektuuri paremikku kuuluv teos.

Eesti Arhitektuurimuuseumi näitus annab esmakordselt ülevaate Eesti rikkalikust nõukogudeaegsest puhke- ja suvilaarhitektuuri pärandist – hoonetest, mis muutsid puhkamise 20. sajandil suurele osale inimestest kättesaadavaks. Tegu on sissevaatega seni vähe uuritud teemasse, mis avab nii puhkamisega seotud süsteemi, määruste ja normidega reguleeritud arhitektuurset konteksti kui ka tutvustab silmapaistvamaid hooneid. Selle abil vaadatakse ühte olulist tahku nõukogude aja elukorralduses, institutsionaliseerunud ja isiklike maailmade kõnekat kohtumist.

Tekst: Epp Lankots, Triin Ojari