Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2021
Näituse kujundus: Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia nominent 2021
Asukoht
Eesti Arhitektuurimuuseum, Ahtri 2, Tallinn
Autorid
Eva Kedelauk, Kristel Niisuke (NIKITA ATIKIN)
Kuraator
Jarmo Kauge
Graafiline disain
Margus Tamm
Ehitaja
BART.EE
Toimumisaeg
11.06-21.11.2021
Foto
Sten-Erik Remmel

Käibetõde näib olevat, et kõik asjad on kaubanduslikult ja visuaalselt kõikjal aina enam ühetaolised. Küllap seetõttu ongi värskendav külastada näitust, mis kõneleb vajadusest majade järele, ükskõik kuidas neid siis määratleda. Mulle tundub, et näitus käsitleb maja kui arhitektuurse mõtlemise vahendit või kandjat, kuid siiski viisil, mis tugineb paljuski meediakesksele ja vahendatud kaasaegsele kogemusele./…/ Näituse parim osa püüab küündida kaugemale stsenaariumitest, kus meile tuttav maailm ühel või teisel moel lõppeb, hääbub või muutub. Need teosed näitavad, et arhitektuur või visiooniloome ei lõppe automaatselt koos maailmalõpuga. Olgugi et meile esitatakse vaieldamatult arhitektuurikeskne seisukoht, täiendab see oluliselt peavoolu arutelu jätkusuutlikkuse ja rohehoonete teemal. Muidugi on igati oluline keskenduda jätkusuutlikele tehnoloogiatele ja lahendustele, ent meil tuleb teadvustada, et jätkusuutlikkusest kõnelemine eeldab teatud määral seda, et kogu ühiskondliku ja majandusliku arengu narratiiv jääb samaks. Optimistliku sõnumi kohaselt säilitab arhitektuur oma vabaduse ning disain saab olla intellektuaalselt ja kunstiliselt võimalik, hoolimata konkreetsetest asjaoludest ja tulevikustsenaariumitest.
Mika Savela, arhitekt, „Maja on maja on maja“, Eesti arhitektuuriajakiri MAJA, sügis 2021 (nr 106)

Me kõik oleme astronaudid“ – Buckminster Fuller

Näitus „Majad, mida me vajame” võtab lähtekohaks hetkeolukorra Maal, mille inimene on vastutustundetult ja lühinägelikult ära kurnanud. Kui kuulata teadlasi, nähtub, et peame põhimõtteliste muutustega tegema algust koheselt. Teadmata, kas suudame end meie päikesesüsteemi ainsa tehnoloogiliselt arenenud liigina kokku võtta või mitte, esitasime 16 arhitektile ülesande kavandada ühe tinglikult öeldes „maja”, mis aitaks tagada inimesele pika ja eduka eluea mis tahes tulevikustsenaariumi korral meie seni ainsal planeedil. Mida täpselt me vajamegi, ja mis puhuks? On meil veel mõnikümmend, sada või tuhat aastat, või ootab inimest ees pikk evolutsioon miljonite aastate vältel? Kas silmapiiril ootab meid utoopia või terendab pigem peatne düstoopia? Näitusele esitatud sisutihked ja visuaalselt efektsed tööd katavad suure hulga teemasid alates alalhoidlikust kapseldumisest kuni põhimõtteliselt uute terviksüsteemideni, utsitades publikut kaasa mõtlema ja fantaseerima – piiranguks vaid kujutlusvõime.

Arhitektuurimuuseumi suurde saali on näituse puhuks ehitatud omaette futuristlik ruum, mis pakub tulevikuvisioonidele ühest küljest neutraalset, kuid samas ka provokatiivset tausta, mõjudes seeläbi justkui omaette eksponaadina. Näituse arhitektuurses kujunduses on kasutatud tulevikku häbematult kõnetavaid materjale: saali põrandaks on hoonete renoveerimisel kasutatav Tempsi fassaadiplaat ning seinaks trapetsprofiiliga PVC ehk puhas nafta. Kogu ehitusmaterjali ootab taaskasutus. Vältimaks visuaalset üleküllust, on eksponaatide selgitavad tekstid koondatud ühtlasi näituse giidina toimivasse kataloogi, mida võib lugeda kohapeal saalis, mugavas tugitoolis näituse eesruumis või hiljem kodus.

Näitusel osalesid Anna-Liisa Unt, Arhitektuurikool, b210, Elina Liiva ja Helena Rummo, Johanna Jõekalda ja Artur Staškevitš, Kadarik Tüür Arhitektid, KUIDAS, Leonhard Lapin, LLRRLLRR, Margit Mutso ja Inke-Brett Eek, molumba, PART, PLUSS, Peeter Pere, Raoul Kurvitz ning Stuudio Tallinn.

Näitusega tähistas Eesti Arhitektuurimuuseum oma 30. sünnipäeva.