(163 objekti)
Otsi Eesti Arhitektuuripreemiate lehelt
1070 
Uus maja meeldib nii töötajatele kui patsientidele – on õhku, avarust, samas privaatsust. Meeldib ka asukoht Koreli oja ääres ja võimalus astuda välja terrassile päikese kätte väikseks hingetõmbeks. Ka patsientidel on võimalus õues istuda ja jalga puhata. Ühel tasapinnal olek kergendab koridorides liikumist ja lisab mugavust. Rahulikud värvitoonid ja palju puitu interjööris seintel loob hubase tunde. Oleme rõõmsad siin töötades!
Kogu Võru Tervisekeskuse nimel Ulvi Raid, Võru Arst OÜ
proloog
Ma polnud Võru linnas eriti palju käinud. Õigupoolest meenus ainult üks käik mingil ennemuistsel aal, kui ma veel Tartus õppisin. Sain Võrus sõpradega kokku, mäletan hängimist järve ääres mingis paviljonis. Oli suht jahe ja pime. Jõime. Siis mäletan sihitut autosõitu öises linnas. Kuni ühel hetkel jäi auto valgusvihku kritseldus kivimaja seinal – „Milles kühvel?“. See küsimus jäi meelde ja mõlgub aeg-ajalt siiani peas….
ekspositsioon
Tuleb tagantjärele tunnistada, et ka enne konkursitöö esitamist ma Võrru ei jõudnud. Mitte just tavapärane praktika, kuid aeg-ajalt on töötanud. Igatahes oli näha, et ala, kuhu Tervisekeskus planeeritakse, on monumentaalselt suur, ent samas potentsiaalne. Kuidagi saigi selgeks, et selle maja lahendus seisneb eelkõige linnaruumi lahenduses. Maja idee hakkas kujunema justkui väljast sisse. Ühel pool kortermajade kogum, teisel pool viilkatustega eramud ja päikeseloojangu suunas vaade Koreli ojale, mille taustal pühade majade teravad tipud. Eesmärk oli uue hoone abil konteksti iseloomu võimendada.
Tundus, et hoone peaks olema ligipääsetav nii tänava kui oja poolt ja kuna ruumi oli palju, siis võiks kogu hoone paikneda ühel tasapinnal ja olla väliruumiga maksimaalselt seotud. Krundi kuju arvestades tekkis pikk siksakiline põhiplaan, mis oma mastaabilt suhestus kortermajade ja pargiga ning täitis krundi kenasti ära. Samas võimaldas see ka kogu hoone perimeetrisse tekitada eriilmelisi avalikke väljakuid, puhkealasid ja terrasse. Tegelikult jäi veel jupp krunti üle, kuhu sai tehtud ettepanek anda hoonestusõigus mõnele teisele majale. Selle asemel tekkis paraku projekteerimise käigus suurem parkla…
Selleks, et suur siksakiline plaat ka üle tee olevate eramutega dialoogi astuks, pandi katusele viilkatusega vorme. Tänu neile sai olulisematele siseruumidele nagu fuajee või suur koosolekuruum anda kõrge lae abil kammerlikkust. Hoone siluett hakkas meenutama elektrokardiogrammi joont. See motiiv sai kuidagi läbivaks nii fassaadis (nt laudise peale on pandud osaliselt kolmnurkliistud), siseruumis (plaadid, sisegraafika) kui ka maastikus (isteplatvormid). Kogu hoone perimeetris on eenduv räästas, mis tekitab sise- ja välisruumi vahele puhvri. Kuna räästa serv on palistatud postidega, siis tekib teatud hägustatud piir, millest linna poolt tulles ilmtingimata ei pea, aga võib läbi pugeda. Selline räästas töötab ka väga hea passiivse päikesevarjestusena.
epiloog
Pärast konkursi võitu sai Võrus käidud üsna mitu korda. Esimesel korral nägin Villem Tomiste keskväljakut. See tõi heas mõttes muige suule. Oli tunne, et siin linnas hinnatakse kvaliteetset ruumi ja sellega tegeletakse. Sportlikust huvist uurisin, et mis hinnaga siin kinnisvara müüakse – selgus, et väga ei müüdagi… Tegelikult ongi suur asi, kui väikelinna ruumilise planeerimise osakond läheb avalike objektide puhul avaliku konkursi teed. Selle eest tahaks Võru linna ja eelkõige linnaarhitekt Diana Venet tunnustada. Samuti on helged mälestused kohtumistelt perearstidega – oli kuidagi väga soe koostöö. Kuna ehitama sattus kohalik firma, siis oli platsil tajuda teatud mõttes isalt pojale tegemise mentaliteeti. Tehti kuidagi rahulikult ja hoolsalt. Probleemidele pakuti omapoolseid lahendusi. Arhitekti mõtteid arvestati.
Peaks uuesti Võrru minema… Mine ka!
Tekst: Koit Ojaliiv
TAGASI