Viimsi Artiumi puhul ei saa üle ega ümber selle erakordsest asukohast Viimsi Lubja klindi külje all ning sellest, kuidas arhitektid on hoone nii oskuslikult ümbritsevasse keskkonda integreerinud. Esimest korda majaga tutvuma tulles olin täielikult lummatud fuajees asuvast rohealast, mis maja taga laiuva ürgse loodusega ühte sulandub. Loodusrada mööda edasi liikudes tulevad vastu üllatuslikud arhitektuuripärlid – nõukogude sõjaväe kütusemahutitesse rajatud kaasaegse kunsti galerii ja vabaõhulava. Esimene neist kutsub justkui seiklema filmirežissöör Stanley Kubricku „Kosmoseodüsseia“ ulmelistele radadele ning teine, rohelusse mattunud amfiteatrilaadne vabaõhulava pigem shakespeare’ilikku romantilisse maailma.
Kammersaali aknast avanev maaliline vaade puulatvadele viib mõtted rändama ning annab võimaluse hoopis teistsuguseks muusikaliseks elamuseks kui tavapärased akendeta kontserdisaalid. Antonio Vivaldi „Neli aastaaega“ saaks siin päris uue mõõtme. Kõige rohkem on vast vedanud Viimsi Muusika- ja Kunstikooli õpilastel ja õpetajatel, sest nii ilusa vaatega klassiruume Eestis mujalt küll ei leia. Maja kolmes tippakustikaga saalis käib praeguseks hetkeks vilgas kultuurielu nii kogukondlikul kui ka rahvusvahelisel tasandil ning kuuldused siinsest erilisest atmosfäärist jõuavad loodetavasti veel paljude inimesteni nii Eestis kui mujal.
Gerli Nõmm, Viimsi Artiumi kommunikatsioonijuht
Idee aluseks on tugev seos maastiku ja klindiga. Hoone püüab luua oma asukohas tähendusliku ja seni puudunud sideme klindiga. Maastikuarhitektuuriliselt läheb hoone katuseterrassi ja sildade kaudu sujuvalt üle klindi maastikukaitsealaks. Hoone ja klindiastangu vahele tekivad mitmed huvitavalt kasutatavad ruumilised olukorrad.
Kütusetünnide varemete taaskasutus alternatiivse õppekeskkonnana võimaldab ühendada tervikuks nii asukoha kvaliteedid kui erilise ruumiprogrammi võimalused (väliõppealad ja väliõppeklass), sidudes uue kooli kasutajakogemuse otseselt klindi ja maastikuga ning nende vahele loodud arhitektuurse ruumiga.
Hoone sisemine logistika on lihtsasti haaratav ja kompaktne. Külastajate sissepääs hoone fuajeesse on kahelt vastasküljelt. Fuajee ümber on koondatud kõik suure kasutusega saalid, sissepääsuga põhikorruselt. See on kujundatud nii, et saalides toimuvad rahvarohked üritused ei takista huvikooli tegevust.
Klindipoolselt terviserajalt lähenedes saab huvikooli siseneda ka katuseterrassilt otse kolmanda korruse tasapinnale. Katuseterrass ja klindiastangu maastik on kujundatud aktiivse õpikeskkonnana ning kokku seotud hoonega. Kõik kolmanda ja neljanda korruse olulisemad ruumid ja liikumisteed avanevad läbi aatriumi katuseterrassi poole.
Hoone jaguneb üksteisega hästi seotud tsoonideks. Huvikeskuse, kunsti-, muusika- ja teadushuvikooli ruumid on hoone eri osades, kuid sünergia tekkimiseks piisavalt suure ruumilise ülekattega. Iga ruumigrupi keskmes on avar olemisruum läbi kahe korruse ulatuva keskse funktsiooniga. Ühisruumide ristkasutus hoiab ruumi kokku, kuid loob ka eeldused eri huvikoolide vahelise sünergia tekkeks. Mõnda klassiruumi on kujundatud mööbel, mis võimaldab erinevate huvikoolide õpetajatel sama klassi vaheldumisi kasutada.
Hoones on kolm erineva suuruse ja põhifunktsiooniga saali. Mõlemasse kontserdisaali on kujundatud rõdud, mis toimivad ka akustilise elemendina. Suure kontserdisaali akustika ja lavatehnoloogia on kujundatud vastavalt kontserdisaali tingimustele. Kontserdisaalil on ka muudetava kõrgusega põrand.
Muusikaklasside ja saalide arhitektuuri puhul lähtuti akustika analüüsist ning ruumide paiknemine, kuju ja konstruktsioonid on projekteeritud vastavalt. Kandekonstruktsioone on interjööris eksponeeritud.
Tekst: Siiri Vallner, Indrek Peil
1127 
TAGASI
