1750 
TAGASITõnis Arjus: planeerimine on valikute tegemine.
Küsis Triin Ojari, vastas Tõnis Arjus.
Kas pikalt planeeritud Vaksali väljak oli muutuste algus Tartus?
Mulle on see isiklik ja oluline projekt. Olin just Tartusse saabunud noore ja võõrana, mis andis mulle ehk eelise asju värskelt näha ja tagantjärele vaadates hakkasin liigagi julgelt asjadesse sekkuma. Vaksali oli esimesi väikseid ideid, mis kohe jooksma hakkas. Eesmärk oli liikluskorralduslikult eelistada jalakäijaid ja peatuses ootajaid, samuti rattureid. Ehitamiseni läks viis aastat, pikk aeg, mis näitas, et minu kohalt lahkudes poleks seda kindlasti ellu viidud, protsessil on vaja ühte juhti, kes ei lase teemal ära vaibuda. Praegu on töös projekti teine faas Riia viadukti ümberehituse näol, mis võimaldaks jalakäijatel saada üle Riia tänava silla abil. Kõik see parandab Maarjamõisa ja kesklinna vahelist ligipääsetavust.
Millised eesmärgid oled paika pannud? Planeerimise ja uue arhitektuuri osas väga kaua vaeslapse rollis olnud Tartus hakkasid asjad muutuma eelmise linnaarhitekti Tiit Silla ajal, sina oled jõudnud paljude projektide realiseerimiseni.
Mäletan oma tööintervjuud, kus ma ütlesin, et ametnikena on meil võimalus tegeleda avaliku ruumiga – me suudame küll teatud määral kureerida oma hoonestust, ent avalik ruum on meie suunata. Selle peale kosteti, et ärgu ma muretsegu, tänavate ja platsidega tegelevad linnamajanduse osakonna inimesed! Seitsme aasta jooksul on olnud põhitööks erinevate osakondade rolli suurendamine ruumiloomes, ja see on ka õnnestunud. Üks konkreetne visioonidokument on kesklinna üldplaneering, mille koostamisega minu tööle tulles alustati ja mis kehtestati aastal 2016, selle protsess oli väga laiahaardeline ja äge. Algatamise tingis arusaam, et kesklinn on ohus – mujalgi tuntud tendentsid nagu äärelinnastumine, teeninduse liikumine Lõunakeskusesse või mõnda uude sarnasesse. Heitlus ei ole siiani lõppenud, ent meie nägemuses tuleb kesklinna tihendada, endised sõjaarmid osaliselt hoonestada, tuua kesklinna võimalikult palju erinevaid teenuseid, luua siia uusi elu- ja töökohti. Oluline on silmas pidada, millises arhitektuurses vormis me linna tihendame, nii kehtestasime kesklinnas näiteks kuuekorruselise kõrguspiirangu, millele on lubatud lisada teatud aktsendid, juhul kui arhitektuurivõistluse tööga on see veenvalt lahendatud. See nõudis muidugi väga palju seletamist ja ilma toonase linnavalitsuse inimeste toeta ei oleks me lõpule jõudnud. Teine oluline planeeringu teema oli arhitektuurivõistlused, kirjutasime tingimused veelgi selgemaks ja mida aasta edasi, seda vähem peab võistluste vajalikkust selgitama. See, kui arendajad tulevad ise konkursi jutuga, näitab, et kui eelmine buum oli ehitatud kiirusele, siis nüüd olime buumis, kus rolli hakkas mängima kvaliteet. Ettevõtjad on aru saanud, et konkurentsis parimate töötajate pärast tuleb panustada muuhulgas keskkonnale. Ka arhitektuuripreemiate nominatsioonid ja auhinnad on aidanud omavalitsusel arhitektuuri rollist aru saada.
Ja veel: enne iga ehitustööd on võimalus korraks mõelda, kas paneme äärekivi samamoodi tagasi või teeme midagi natuke teistmoodi. Võtame üles, paneme torud ära ja paneme kõik samamoodi tagasi? Äkki saab sama rahaga midagi paremaks teha? Seda mõtlemist on meil riigis vähe ja üldine ruumikultuur vajab kõvasti selgitustööd.
