Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia 2019 eripreemia järjepideva töö eest avaliku ruumi loomisel
Tunnustus järjepideva töö eest hea avaliku ruumi loomisel

Üleval: Annelinna kergliiklustee Tartus (TajuRuum Maastikuarhitektuuribüroo)

Fotod
Renee Altrov (portree), Taevakaamera, Erge Jõgela

Žürii

Tartu linnavalitsus on aastaid silma paistnud läbimõeldud tegevusega inimsõbralikuma, mitmekesisema ja erinevaid liikumisviise soodustava avaliku ruumi loomisega. Oluline on seejuures olnud tahe otsida dialoogi linnaelanike, linnavalitsuse, projekteerijate ja ehitajate vahel. Tulemuseks on välialad, mis vaatamata sellele, et võivad olla ehitatud erineval ajal, mõjuvad ühtselt ja rikkalikult. Preemiakonkursile esitatud Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannseni mälestusväljak on üks osa jõe äärde loodud tervikust.

Renoveeritud ja heliinstallatsiooniga Kaarsild, täpne jalakäijate läbimurre silla alt piki jõge, dialoogialdis mällestusväljak ja selle jõe kohale sirutuv platvorm on täpselt tehtud liigutused, mille tulemus on vajaduspõhine ja tartulik linnaruum.

Merle Karro-Kalberg, žürii liige

Tõnis Arjus on alates 2012. aastast Tartu linnaarhitekt, kes koos kolleegidega linnavalitsusest on hea seisnud Tartu avaliku ruumi mõtestatud arendamise eest.

Tõnis Arjus: planeerimine on valikute tegemine.

Küsis Triin Ojari, vastas Tõnis Arjus.

Kas pikalt planeeritud Vaksali väljak oli muutuste algus Tartus?

Mulle on see isiklik ja oluline projekt. Olin just Tartusse saabunud noore ja võõrana, mis andis mulle ehk eelise asju värskelt näha ja tagantjärele vaadates hakkasin liigagi julgelt asjadesse sekkuma. Vaksali oli esimesi väikseid ideid, mis kohe jooksma hakkas. Eesmärk oli liikluskorralduslikult eelistada jalakäijaid ja peatuses ootajaid, samuti rattureid. Ehitamiseni läks viis aastat, pikk aeg, mis näitas, et minu kohalt lahkudes poleks seda kindlasti ellu viidud, protsessil on vaja ühte juhti, kes ei lase teemal ära vaibuda. Praegu on töös projekti teine faas Riia viadukti ümberehituse näol, mis võimaldaks jalakäijatel saada üle Riia tänava silla abil. Kõik see parandab Maarjamõisa ja kesklinna vahelist ligipääsetavust.

Millised eesmärgid oled paika pannud? Planeerimise ja uue arhitektuuri osas väga kaua vaeslapse rollis olnud Tartus hakkasid asjad muutuma eelmise linnaarhitekti Tiit Silla ajal, sina oled jõudnud paljude projektide realiseerimiseni. 

Mäletan oma tööintervjuud, kus ma ütlesin, et ametnikena on meil võimalus tegeleda avaliku ruumiga – me suudame küll teatud määral kureerida oma hoonestust, ent avalik ruum on meie suunata. Selle peale kosteti, et ärgu ma muretsegu, tänavate ja platsidega tegelevad linnamajanduse osakonna inimesed! Seitsme aasta jooksul on olnud põhitööks erinevate osakondade rolli suurendamine ruumiloomes, ja see on ka õnnestunud. Üks konkreetne visioonidokument on kesklinna üldplaneering, mille koostamisega minu tööle tulles alustati ja mis kehtestati aastal 2016, selle protsess oli väga laiahaardeline ja äge. Algatamise tingis arusaam, et kesklinn on ohus – mujalgi tuntud tendentsid nagu äärelinnastumine, teeninduse liikumine Lõunakeskusesse või mõnda uude sarnasesse. Heitlus ei ole siiani lõppenud, ent meie nägemuses tuleb kesklinna tihendada, endised sõjaarmid osaliselt hoonestada, tuua kesklinna võimalikult palju erinevaid teenuseid, luua siia uusi elu- ja töökohti. Oluline on silmas pidada, millises arhitektuurses vormis me linna tihendame, nii kehtestasime kesklinnas näiteks kuuekorruselise kõrguspiirangu, millele on lubatud lisada teatud aktsendid, juhul kui arhitektuurivõistluse tööga on see veenvalt lahendatud. See nõudis muidugi väga palju seletamist ja ilma toonase linnavalitsuse inimeste toeta ei oleks me lõpule jõudnud. Teine oluline planeeringu teema oli arhitektuurivõistlused, kirjutasime tingimused veelgi selgemaks ja mida aasta edasi, seda vähem peab võistluste vajalikkust selgitama. See, kui arendajad tulevad ise konkursi jutuga, näitab, et kui eelmine buum oli ehitatud kiirusele, siis nüüd olime buumis, kus rolli hakkas mängima kvaliteet. Ettevõtjad on aru saanud, et konkurentsis parimate töötajate pärast tuleb panustada muuhulgas keskkonnale. Ka arhitektuuripreemiate nominatsioonid ja auhinnad on aidanud omavalitsusel arhitektuuri rollist aru saada. 

Ja veel: enne iga ehitustööd on võimalus korraks mõelda, kas paneme äärekivi samamoodi tagasi või teeme midagi natuke teistmoodi. Võtame üles, paneme torud ära ja paneme kõik samamoodi tagasi? Äkki saab sama rahaga midagi paremaks teha? Seda mõtlemist on meil riigis vähe ja üldine ruumikultuur vajab kõvasti selgitustööd. 

Tartu Vaksali väljak. Autorid: Mirko Traks, Henn Runnel, Karin Bachmann (Kino Maastikuarhitektid), Tõnis Arjus (Tartu Linnavalitsus), 2018.

Oled kirjutanud, et linnaplaneerimine on inimese tarbimisharjumuste muutmise töövahend ja auto on psühholoogiline probleem.

Planeerimine, arendamine ja ehitamine on enim väärkasutatud sõnad. Arendamine on ju üllas idee ja millise negatiivse konnotatsiooni ta on saanud, sama lugu ehitamisega – noobel tähendus, alati naudin, kui keegi linnas saeb või puurib. See on õige ehitamine ja teen seda ise ka hea meelega. Planeerimise mõte pole olemasoleva fikseerimine, vaid tuleviku kujundamine. Näiteks Martin Heideggeri kirjutise „Küsimus tehnika järele“ kohaselt ei ole tehnika suurim oht mitte selles, et sa lõikad näppu, vaid see, et sa juurutad selle hetkes, kus sa veel ei tea võimalikke ohte. Ka planeerimises lähtume ligi 50 aasta tagusest õigest ja oleme täna tegelikust tõest aina kaugemal, see on tegelik probleem. Kui me ei hakka mõtlema globaalsemalt ja käituma lokaalsemalt, siis me ei planeeri, vaid lihtsalt reageerime negatiivsetele ühiskonna trendidele. Liikuvus on siin kõige klassikalisem küsimus – autostumine kasvab kõikjal, ka Tartus, ja seda peatab vaid nutikas planeerimine. Uus linnatänavate standard aga hoopis tõstab parkimiskohtade normi, mis soodustab autokasutust ja pärsib linna tihendamist, sest üha rohkem ruumi kulub autodele.

Mis töölaual? Millise järgmise suure asja Tartu ära teeb?

Seni tehtu hõlmab enamasti lokaalseid sekkumisi, aga kui tahame tegelikult oma mõju ja tegevuse jalajälge muuta, tuleb teha suuremaid otsuseid. Planeerimise kõige suurem tööriist on tiheasustusalade määramine, mis on seotud liikuvuse ja teenuste kättesaadavusega. Valglinnastumise surve on suur, sest haldusreform jäi poolikuks ning uute linnade ja valdade puhul ei näe geograafilist ja ruumilist tervikut. Eesti riiki on hetkel seetõttu väga raske planeerida, toimub see, mis ennegi – linnad ja vallad kisuvad tekki, kes saab endale rohkem maksumaksjaid. Ka Tartus soovitakse linna piiride taha võimalikult palju tiheasustusalasid endistele põldudele ja see on väga suur ohu märk! Suuremaid tendentse pehmete liigutustega nagu platsid ja väljakud muuta ei saa, selleks tuleb planeerida – see tähendab valikute tegemist, millegi soodustamist või keelamist. Võtmeks siin oleks halduspiiride muutmine, valla ja linna territooriumi muutmine loogiliseks üksuseks, nimetagem seda regiooniks. Ruumiotsused tuleks riigi tasandil ühtseks tervikuks siduda.

Eesti Arhitektuuripreemiad 2019

Annelinna kergliiklustee. Autorid: Terje Ong, Robert Kähr (TajuRuum), 2017.