Ühe vana hoone kaasajastamine on alati suur väljakutse. Seda enam, kui tegemist on linnusega, mille 700-aastane ajalugu kajastub selle müürides. Neisse on jätnud oma jälje nii esimesed ehitajad taanlased kui kõik teised võimud, kes siit läbi on käinud – Saksa ordu, rootslased, venelased. Ka ei saa kuidagi jätta kõrvale nõukogude restauraatoreid, kelle tööd võib ühest küljest küll ninakirtsutusega vaadata (eriti, mis puudutab uue ja vana eristamist ning üsna vaba suhtumist rekonstrueerimisse), kuid teisalt tuleb neile tänulik olla, sest meil ikkagi on linnus, mida edasi arendada.
Projekti alustades oli eesmärk leida tasakaal kaasaegse disaini, just Põhjala disaini eeskujuks võttes, ning pieteeditundega eelnevaisse kihistustesse suhtumise vahel. Kas linnuse varemetesse omal ajal maha jäetud graffiti eemaldada või alles jätta? Kuidas tagada puudega inimesele liftiga ligipääs püsiekspositsioonile, kontserdisaali ja kammersaali, jättes samas ajaloolised seinad paika? Kas peaks avama kõik ajaloolised aknad ja uksed või peaks lähtuma siiski vajadusest? Lisaks veel küsimus hüdroisolatsioonist, Päästeameti nõuetele vastavusest ja nõnda aiva edasi.
Lõpuks tuleb siiski tunnistada, et oleme kogu projektimeeskonnaga ilmselt hakkama saanud ning loonud miskit, mida ei pea mitte häbenema, vaid mille üle võib uhkust tunda. Paistab, et külastajadki on rahul ning tagasisides imetletakse voogavaid trepilinte, pulkvalgusteid, avanevaid sisevaateid, rääkimata uutest välisvaadetest Narvale, jõele ja üle jõe asuvale Jaanilinna kindlusele. Kihinat-kahinat tekitavad nii kuldne Narvaman kui seinale kraabitud „mina-olin-siin“ stiilis nimed.
Ivo Posti, SA Narva Muuseum juhatuse liige
Narva linnuse ida- ja lõunatiiva rekonstruktsioon on märgiline sõdades tugevalt kannatada saanud mälestise puhul, mida on aastakümneid restaureeritud ja kus täna võib leida kihistusi keskajast 20. sajandi teise pooleni.
Kuidas kohandada linnus tänapäeva vajadustele vastavaks, seejuures rikkumata ajalooliselt väärtuslikku? Linnuse rekonstruktsiooniprojekti autorid lähtusid kahest olulisest printsiibist: esiteks, kõik lisanduv uus peab selgelt eristuma vanematest kihistustest ja esindama tänapäevast arhitektuuri selle parimas mõttes. Teiseks, kõik, mis lisandub ajaloolisele hoonele, peab olema vajadusel tagasipööratav algset ehituskehandit rikkumata. Seda juhul, kui tulevikus peaksid restaureerimise põhimõtted muutuma.
Kuna rekonstrueerimise mängumaa oli piiratud, siis keskendusid projekti autorid eeskätt siseõuele ja hoonesisestele uutele liikumisteedele (treppidele ja pandustele). Selleks lammutati nõukogudeaegse restaureerimise käigus sündinud siseõue täiendused (tamburid ja kavandatud sammasgalerii osised) ning hoone ida- ja lõunatiiva korrustevahelised betoontrepid. Uued trepid looklevad ekspressiivselt korruste vahel, paljastades ümbritsevad müürid ja kõrge õhuruumi nende vahel. Siseõuest kadunud puidust trepid ja redelid asendati betoonist pandustega ning sisehoovi suurem betoonpandus/trepistik täidab vabaõhulava ja suvekohviku väliterrassi funktsioone.
Uued aknaraamid on kavandatud ilma jaotusteta ja võimalikult tähelepandamatuks. Mitmed kinnimüüritud aknaavad on uuesti avatud. Uued välisuksed on kui pildiraamid, mis on asetatud avade peale ja kust kumavad läbi ajaloolised sillused. Sama printsiipi kordavad siseuksed.
Rekonstruktsiooniprojektis on oluline roll valgusel. Peidetud valgustriibud põrandate välisservas justkui lõikavad uued põrandad ajaloolistest müüridest lahti. Rippuvad valgustiparved trepikodades rõhutavad nende ruumide vertikaalset mõõdet.
Valminud ehitus on esimene etapp Narva linnuse suuremast rekonstruktsioonikavast. Rahastust ootavad konvendihoone lääne- ja põhjatiiva kaasajastamine, konverentsikeskus linnuse idatiiva kolmandal korrusel ja torn. Peatselt peaks algama linnuse Läänehoovi ja Kristervalli ehitushange. Järge ootab ka linnust vanalinnaga ühendava silla rajamine.
1743 
TAGASI
