395 
TAGASILegendaarne ehitusinsener Karl Õiger ütleb Margit Mutsole, et inseneri töö on konstruktsioon, aga kui tahta väga head asja teha, siis see sünnib ikka arhitektiga koos.
2013. aastal sattusin kuulama legendaarse ehitusinseneri Karl Õigeri ettekannet taastatud vesilennukite angaaridest. Õiger oli selle objekti juhtiv insener ja võib julgelt väita, et tänu tema teadmistele ja pealehakkamisele on see unikaalne ehitis originaalolekus meil alles. Pärast ettekannet küsis keegi, kas unetuid öid oli selle töö juures palju ja Õigeril läks seepeale silm märjaks. Plaanisin juba tookord päevakangelasega teha pikema intervjuu, kuid mõtteks see jäigi. Nüüd, mil Karl Õiger on pälvinud laululava kõlaekraani restaureerimisprojeti ja raamatu „100 aastat TTÜ ehitusinsenere“ eest Eesti Ehitusinseneride Liidult tiitli 2018. aasta insener, tundub aeg küps.
Külastasin 85aastast tehnikaülikooli emeriitprofessorit tema Mustamäe kodus, arhitekt Raine Karbi loodud kortermajas. Algatuseks näitab peremees esikus kohta, kus magas kunagi pere koer, lemmik, kes üle kõige armastas rosinaid šokolaadis. Inimesed, kes armastavad loomi, on sümpaatsed. Täna on korteris vaikne, lahkunud on nii koer, ema, ämm kui ka abikaasa. Lapsed on suured ja elavad oma elu.
Olete maapoiss, Lõuna-Eestist?
Vana-Otepäält. See on maailma ilusaim paik, ühe künka peal oli meie Kondi talu. Isa ei olnud talupidaja tüüp, tal olid lahtised käed ja ta tegi Lõuna-Eestis suviti ehitustöid, talvel meisterdas mööblit. Liikusime palju ringi, elasime Tõrvas, Otepääl, Päidlas, Helmes jne. Käisin isaga ikka ehitusel kaasas.
Teie noorus sattus keerulisse aega, sellest on kirjutatud lausa näidend – Rein Saluri „Minek“.
Jah, meiega koos lapsena 1946. aastal Siberisse saadetud Rein Saluri näidend kirjeldab nii enda kui ka minu üleelamisi. 1941. aastal hakati küüditama. Ühel hommikul vara tuli meile üks küla asotsiaal. Ütles, et näe, tulin niisama vaatama ja lahkus varsti. Isa tõusis seepeale püsti, ajas püksid jalga ja teatas, et nii, nüüd lähme metsa. Jooksuga! Seesama vend tuli tagasi kahe püssimehega, kedagi eest ei leitud. Oli selline aeg. Mõni inimene oli põllul tööl ja koju enam ei tulnud. Isa tapsid punased pärast Teist maailmasõda 1946. aastal Tallinna Patarei vanglas, millele ma hiljem insenerina ekspertiisi tegin.
/…/
Margit Mutso
Edasi saab lugeda Sirbist.
