Legendaarne sisearhitekt Vello Asi oli aastakümnete vältel võtmeisik sisearhitektuuritudengite koolitamisel, nende kujunemisel isiksusteks ja oma ala professionaaldeks. Tema põhimõtted ja eetika, samuti töösse ja loomingusse suhtumine on väärtused, mida loodame näha ka tänapäeva noorte sisearhitektide juures. Seetõttu kannab tudengipreemia Vello Asi nime.
Tudengipreemia on žüriiväline ning selle annavad ühiselt välja Eesti Sisearhitektide Liit ja Eesti Kunstiakadeemia.
Sisearhitektuuriga tegeledes suhtun hoolivalt sellesse, kuidas tekib ruumi ja selle kasutaja vaheline dialoog. Dialoogis on materjalid, elemendid ning vorm. Ruum jutustab lugu ja ruumilooja saab otsustada, milline see jutustatav lugu on.
Kes on üldse ruumi kasutaja, kas alati inimene? Kuidas planeerida ruum meeldejäävaks ja heaks kohaks, kuhu tahaks tagasi tulla? Need on küsimused, mille esitan endale, kui alustan uue tööprotsessiga. Iga projekt on ainulaadne ja selleks et üks ruum lahendada, pean oluliseks projektist aeg-ajalt distantseeruda ja siis jälle tagasi tulla, et säilitada värske pilk.
Pean oluliseks materjalivalikut ja kohalikkust. Miks me koormame keskkonda, kui saab olla kohalik? Eesti Kunstiakadeemia õpingute jooksul olen saanud teadlikumaks, et materjale saab taasväärindada ning selleks on olemas toimivad võtted ja praktikad – muinsuskaitse, ringmajandus, erinevad kollektsionäärid, restauraatorid ja palju muud. Mind huvitab, mida võib materjalist veel saada, enne kui ta kaob pinnatäiteks. Usun, et materjali austamine on soliidne keskkonnaloomise protsess.
Aastast 2016 olen keskendunud pigem ajutistele ruumidele – südndmuste ja festivalide üritusturunduse kampaaniad, näitused. Nendes valdkondades puutun pidevalt kokku kiirmoe probleemiga, sest sündmus luuakse lühikeseks ajaks. Näen, kui palju tehakse mõtlematuid materjali kasutamise otsuseid pelgalt selleks, et oleks ilus. Olles nüüd rohkem kursis sisearhitektuuri- ja ehitusvaldkonnaga, näen sarnaseid probleeme. Usun, et sisearhitekt saab erialaselt tööprotsessi mõjutada ja juhtida tähelepanu olulisele.
Laura Pormeister
Tutvusin Lauraga veel enne, kui temast sai sisearhitektuuri üliõpilane. Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maalingute restaureerimist õppides kirjutas ta mulle ja uuris, ega ma ei tahaks tema lõputöö üks juhendajatest olla. Uurimus käsitles kunsti tööstuskeskkonnas ja praktilise osana tegi ta Samelini jalatsitehase ruumidesse mosaiikpannoo. Ettepanek oli mulle mitmel põhjusel sümpaatne. Esiteks, üldjuhul ei otsi üliõpilased välja erialainimesi – ehkki selline iseseisev suhete loomine võiks olla hariduse omandamisel tuumaks. Teiseks veetles mind tema soov õppida tundma kaduvat kunstitehnikat ja asetada oma teos ootamatusse, kuid ideeliselt põnevasse konteksti. Kolmandaks meeldis mulle tema projekti ühiskondlik kõnetatavus ja kontseptuaalne ambitsioonikus. Eesmärgiks ei olnud mitte gentrifitseeriv dekoratsioon Aparaaditehase prosuumeritele, vaid päris looming kõrvalasuva saapavabriku töötajatele.
Kõige selle taustal olin mõistagi rõõmus, kui mõni aasta hiljem tuli Laura sisearhitektuuri õppima. Asjade loomulik käik?! Endale omase tarmukusega on ta viie õpinguaasta jooksul jätnud maha väljapaistva erialase märgi nii koolis kui sellest väljaspool. Tema sisearhitektuuri bakalaureuseõpingute diplomitöö „Materjali audiitori metoodika” oli üks esimesi lõpuprojekte, mis võttis jõuliselt ette ringse (sise)arhitektuuri temaatika. Samal teemal jätkab ta ka oma magistritööga, mille fookuses on endisaegsete tootmis- ja haridushoonete vahekasutus Saare- ja Hiiumaal.
Gregor Taul
Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna magistriõppekava juht
608 
TAGASI
