1344 
TAGASI
Steampunk paviljon jagab murukünka biennaali toimumispaiga ees neljaks selgepiiriliseks ruumiks, mis raamistavad vaateid vanalinnale ja arhitektuurimuuseumile. Paviljoni pinnaefektid on tekkinud olude sunnil, kuna sirgetest laudadest kolmemõõtmeliste kaarte painutamisel väändub puit ka pikisuunas. Sel viisil standardmõõdus materjalist arhitektuuri loomine on pigem punumine kui ehitamine ning põimuvad puitosad lisavad puidust ja terasest kestale jäikust ja survetugevust. Punutud puitosade kaarduvad jooned lõhuvad tavapäraste täisnurksete pindade tuttavlikku topoloogiat, mängitakse sõlmevormiga, mis hägustab sisemise ja välimise, pinna ja mahu omavahelisi suhteid. Kergetest materjalidest tugeva struktuuri loomiseks mängib paviljon ka positiivse ja negatiivse ruumiga, kuivõrd massiivist koorub intiimne siseruum.
Paviljon ehitati kuumauruga töödeldud ja painutatud saarepuidust ning kasutati vaid kõige algelisemaid tööriistu, mida täiendas nutika hologrammipõhise tehnoloogia täpsus. Sedalaadi lähenemine võimaldas autoritel kasutada oma teadmisi ja loovust äärmiselt keerukate ja filigraansete painutatud puitosade valmistamiseks arvutipõhiste vahenditega ja loobuda paberile trükitud joonistest. Paviljoni arhitektuurseid valikuid on paljuski mõjutanud digitaalsete väljendusvahendite vabastamine digitaalse tootmise kammitsatest ja võimalus rakendada käsitsi meisterdatud materjalide nüansse ja varjundeid., Intuitsioonil, oskustel ja käsitööl põhinevate traditsiooniliste praktikate ning digitaalsete kujundusvõtete täpsuse ja kindluse vastuolus on teatav ilu, mis on kandunud ka meie ehitatud keskkonda. Steampunk annab võimaluse heita pilgu konstrueerimise käigus tekkivatele võimalikele arhitektuurivormidele, millele digitaalsed mudelid annavad vaid umbkaudseid suuniseid ning ehitusprotsess on sama palju kujundamine kui arhitektuurne projekteeriminegi.
Tekst: Gwyllim Jahn
