Eesti ühe noorima linna plaani koos kruntide numeratsiooniga koostas maamõõtja ja kartograaf Carl von Bonset 1785. aastal. Linna plaan koostati regulaarse tänavavõrgu ning täisnurksete kvartalitega. Linna keskust markeeris turuplats, mille ühel küljel kirik ja teisel teine, lisaks seminar, pangamaja, kõrtsid ja kauplused. Nõukogude okupatsiooni alguses 1950-ndatel istutati turuplatsile puud, et varjata kirikuid. Ajaperioodile omaselt ei hoolitsetud haljastuse eest mitte kunagi ja nii metsastus linna süda aastakümnega varjuliseks pargiks.
Võru keskplats on pärast renoveerimist uuesti linna kese nagu ta oli seda linna kavandamisel – kokkusaamise ja ajaveetmise koht linnaelanikule ja külalisele.
Võru keskplatsi visioon jaguneb kaheks – statsionaarseks linnaruumiks ehk operatsioonisüsteemiks ja dünaamiliselt arenevaks programmiks, milleks on linnavidinate arendamine.
Kavandatud plats ja selle elemendid lähtuvad olemasolevast linnaruumist ja selle väljakujunenud funktsionaalsusest, tuues esile maamärgid ja väärtusliku kõrghaljastuse. Operatsioonisüsteem seob platsi paiksed elemendid terviklikuks tegevusväljaks. Uue platsi loodav koosmõju genereerib seni söötis olnud hoonetele uue sisu.
Avalik linnaruum on pidevas muutuses elav sündmus, mille loovad linlased. Plats on pidevalt uuenev, elanike käe läbi ümberseadistatav ja uueks arendatav programm. Sündmuste genereerimiseks on platsile kavandatud linnavidinad (urban gadget) – iga hetke uueks looma. See on alles algus. Linnavidinad teevad operatsioonisüsteemist sündmusruumi.
Tekst: Villem Tomiste