202 
TAGASI
Milline oli Aleksandri tänava ja seda ümbritseva linnaruumi seisukord teie kätte tulles ning milline oli kavandatud tänavalahenduse maastikuarhitektuurne lähtepunkt?
Ott Kadarik: Siinse piirkonna mõõtkava oli võrreldes teise maasilmasõja eelse ajaga muutunud hiiglaslikuks: planeeritava uue kaubamaja ja Aleksandri tänava kõrval asus suur teenindusmaja ja korterelamu. Tahtsime mõõtkava uuesti väikeseks teha, et tänavaruumis oleks inimmõõtmelisust. Selleks sai loodud varikatused ja istumisruumid ning istutatud puid. Tahtsime luua ka mobiilse linnamööbli ja ühe installatsiooni, kuid need on jäänud kahjuks teostamata.
Mihkel Tüür: Kvartalit projekteerides oli meil ümbritseva tänavaruumi lahendus väga hinge peal. Aleksandri tänav moodustab Rüütli tänavaga ühise jalakäigutelje ning meie suur soov oli, et selle telje lõpetaks Aleksandri tänava otsa peal üks väikevorm –tektooniline objekt, skulptuur. Tegime selles asjas koostööd Neeme Külmaga, et sinna saaks üks vimkaga väikevorm, aga erinevatel põhjustel see ebaõnnestus. Tellijal oli küll olemas huvi rajada sellesse kohta aktsent, kuid erinevad väljapakutud stsenaariumid ei haakunud otseselt nende enda visiooniga. Ka naabrid polnud nõus, et nende akna taga oleks midagi sellist. Meil olid seega tänavaga palju suuremad plaanid, kui teoks on saanud. Oluline on siin kindlasti jagatud tänavaruumi põhimõte, mis teostus suurte vaidluste tulemusel.
Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?
Ott Kadarik: Kõigi osapoolte vahel kompromisside leidmine – et jõuda kokkuleppele, mida üldse tohib ja mida ei tohi teha. Kui inimesed on harjunud aastakümneid ühtemoodi elama, siis on muutused sageli valulised. Ka siin olid kortermaja elanikud harjunud maja ees parkima ja sõitma ning kui see võimalus järsku ära taheti võtta, pidid nad enda jaoks paljud asjad uut moodi läbi mõtlema.
Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?
Mihkel Tüür: Väga hästi tuli selle projekti juures välja koostöö linnaarhitekti Tõnis Arjusega, kes võttis hea linnaruumi eest vastutuse ning oli väga toetav ja hea koostööpartner. Tellija teadvustas samuti, et suure hüpermarketiga ei saa enam linnas hakkama ning nende suur initsiatiiv tekitada jagatud linnaruum oli õnnestumine. Et me seadsime toitlustusasutused tänavaga külgnema, pani see tänava elama ning sellest olid huvitatud nii tellija kui ka linn, et tulemus saaks hea. Kõik olid seega ka valmis endast parima andma.
Küsis Karen Jagodin
