Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia nominent 2017
Asukoht
Kastani 42, Tartu
Maastikuarhitektid
Mirko Traks, Karin Bachmann, Kristjan Talistu, Uku Mark Pärtel (KINO maastikuarhitektid)
Tellija
ABC Kinnisvarateenused
Ehitaja
Kivipartner
Projekt
2016
Valmis
2017
Fotod
Rein Leib, Mana Kaasik, Maris Tomba

  20

Küsimustele vastasid KINO maastikuarhitektid.

Milline oli ala olukord teie kätte tulles ja millega pidi uut keskkonda rajades arvestama?

Aparaaditehase aktiivsem tõus kultuuritehasena sai hoo sisse u 2012–2013. Vanast ajast jäänud räämas sisehoovi kasutati parkimiseks ja materjalide ladustamiseks. Kangialusest sisenev tuul tekitas liivapöörise, mis muutis sisehoovis olemise üsna ebamugavaks. Olukord muutus eriti halvaks, kui avati pagarikoda, kuhu autod järjest ette voorima hakkasid. See tekitas katkematu autoliikluse, mis tegi jalakäijate elu võimatuks. Aparaaditehas võttis vastu otsuse muuta hoov autovabaks ja see viidi ellu järk-järgult: kõigepealt suleti hoov parkimisele, seejärel läbivale liiklusele – jäi vaid teenindav transport. Viimase sammuna on nüüd hoov igasugusele autoliiklusele suletud kell 11–20.

Milline oli kavandatud pargi arhitektuurne lähtepunkt?

Hoov on kompaktne ja üsna väike, paljudes detailides on säilinud vana tehast ja vahepealseid tühje aastaid. Seega pidi uus park kandma edasi tehasemeeleolu, seades esikohale siiski nüüdisaja vajadused. Hoone vahetu perimeeter on suures osas poolavalik ala, kus asuvad kohvikute väliterrassid ja poeesised alad omadele istumiseks. Ülejäänud hoov, sh laste mänguala, lava ja kasvuhoone, on avalik ruum, mille märksõna on võimaldavus. Enamus inventari (taimekastid, puitplatvormid, rulakast) on liigutatavad, et jätta ruumi kõikvõimalikele sündmustele ja vajaduse korral transpordile. Hoovi keskne aktiivtsoon on kaetud asfaldiga, ülejäänud ala kiviparketiga; hoonete vahetus, jalgsi liigutavas läheduses on kasutatud muru ja kivi kombinatsiooni, mis võimaldab ala kasutada, kuid üldmulje on roheline. Püsivalt istutati maha kaks uut puud ja põõsast. Ehituse käigus säilitati enamus isetekkelisest haljastusest, mis oli end pragudesse ja äärtele sisse seadnud. Uued rohttaimed on valitud sellised, millest mitut teatakse umbrohuna. Paljuski lastakse kasvada sellel, mis ise tuleb, ja reguleeritakse kooslusi vastavalt vajadusele. Taimeliigid oma poolmetsikusega mahendavad värskete katendite tekitatud veidi kliinilist ja kulumata tunnet ning hoiavad vana tehase nudimata toorest meeleolu. Uude asfaldisse ehitatud poriloigud on nii lastele mängimiseks, loomadele ja lindudele joogivee hoidjaks kui ka tagasipeegeldus kunagiselt hoovipinnalt, kust lugematutest loigukestest särasid vastu valgusketid.

Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?

Aparaaditehases on palju erinevaid asutusi – kontorid, kunstnikud, kauplused, toidukohad – seega peab hoov pakkuma olemiskohta paljudele ning lisaks võimaldama suurele transpordile manööverdamist. Kõikides skaalades – majakassist hiidveokini – mõtlemine oli põnev, kuid ka vastutusrikas. Hoov peab olema kasutatav nii argipäevategemisteks kui ka majutama festivale, laatu, kontserte, etendusi ja foodtruck’e, jäädes sealjuures hubaselt inimmõõtmesse. Kuigi mahult üsna väike objekt, suunasime sellesse palju energiat, sest oleme ka ise Aparaaditehase majalised. Tegime seda niihästi ka endale ja samas peame olema iga päev oma töö tulemuse tunnistajaks ja teistele vastuse andjaks.

Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?

Protsess oli tempokas, sest olime ise nii tellija, projekteerija kui ka kasutaja rollis ja seetõttu seisakuid ei olnud. Kuna olime pidevalt kohapeal, käis ka ehituse järelevalve sujuvalt. Väga hästi õnnestus ehitaja valik: töö oli kiire, kvaliteetne ja koostöö enneolematult ladus. Käigupealt muudatuste tegemine ei olnud probleem ja ehitaja mõtles igas etapis elavalt kaasa. Harva, kui soov saada kvaliteetne tulemus on ehitajal ja projekteerijal võrdselt suur.

Küsis Karen Jagosin

Eesti arhitektuuripreemiad 2017