679 
TAGASIMiks ei võiks loodus(loo)muuseumis putukate ja karutopiste kõrval eksponeerida püstkoda, reheahju, pakettakent või ventilatsioonisüsteemi?
„Looduslugu“ on sõna, mida kohtab tänapäeval ehk kõige sagedamini ühenduses „loodusloomuuseum“. Selle mõistega (Naturgeschichte, natural history jne) tähistati XVIII sajandil teadusharude kogumit, mis uurisid füüsilise maailma elus ja eluta sfääride omadusi ning kujunemist, aga ka inimese seost nendega. „Loodusloo“ termini kasutus jääb teadusajaloos perioodi, mil membraanid teadusdistsipliinide vahel olid praegusest palju läbipaistvamad ning Euroopa haritlased läbisid neid graatsilise iseenesestmõistetavusega. Mõiste „looduslugu“ on seega meenutus ajast, mil inimeste arusaam keskkonnast oli hulga terviklikum.
Šveitsi päritolu arhitekt Philippe Rahm (sünd 1967) on teinud omalaadse holistilise pingutuse ja paigutanud loodusloo konteksti suurema osa lääne arhitektuuriloost. Seejuures on ta tõlgendanud ehituskunsti eranditult kui inimest ümbritseva füüsilise maailma osa. Oma värskes teoses „Arhitektuurilugu kui looduslugu. Kliima, epideemiad ja energia linnade ning hoonete kujundajana“, mille aluseks on 2019. aastal Pariisi Saclay ülikoolis kaitstud doktoritöö, vastustab Rahm kanoonilist arhitektuuriajalugu ja keskendub esteetika asemel funktsioonile, ideede asemel esmavajadustele ja fassaadide asemel õhule, mida nood varjavad.
Soe ja külm
Rahmi lähtepunkt on tegelikult nii lihtne, et sellega nõustub vahest igaüks: arhitektuuri eesmärk on kaitsta püsisoojast Homo sapiens’i liigse palavuse ja liigse külma eest, hoida ta kehatemperatuur vajalikul tasemel. Selleks tuleb tagada nahaga kokku puutuva õhu temperatuuri püsimine 21 ja 28 kraadi vahel, kuna vastasel juhul hakkab inimkeha kulutama lisaenergiat soojendamisele või jahutamisele. On selge, et oma algkeskkonnast välja rännates pidi inimene hakkama end katma riietega ja kasutama tuld, et kaitsta end külma ja niiskuse eest, või leiutama viise keha jahutamiseks palavamates piirkondades. Raamatu teeb köitvaks autori oskus mõtestada arhitektuuri arengut kiviajast tänapäevani samade seaduspärasuste kaudu, vältides seejuures kangekaelselt puhtesteetilisi või -kultuurilisi tõlgendusi. Sellel laia vaimuhaaret nõudval teekonnal kasutab Rahm ajaloo algallikaid, uuemat sotsioloogilist teaduskirjandust ja arhitektuurilist savoir-faire’i ning astub ühtlasi eelarvamusteta dialoogi möödunud ajastute mõtlejatega.
Üks Rahmi teekaaslane, abimees arhitektuuri kaugemate lätete sõnastamisel, on olnud saksa arhitekt ja kunstiteadlane Gottfried Semper (1803–1879), kes defineeris arhitektuuri neli algelementi: tuli, katus, aluspind (Erdaufwurf) ja sulg (Einfriedung). Tuli soojendab, ülejäänud kolm elementi on aga mõeldud tuld ilmastiku eest kaitsma. Nende kõigi algmaterjaliks pidas Semper tekstiili, nahka ja punutist, s.t kergeid ja orgaanilisi materjale. Kitsamas mõttes võib seega aluspinda mõista vaiba või lavatsina, mis eraldab inimese maapinna jahedusest, sulgu aga näiteks eraldava kardina või seinavaibana.
Hilisemad puidust ja kivist kandekonstruktsioonid ning vundament olla vastupidiselt tavaarusaamale lisandunud just nende kergete elementide kandmiseks ja kaitsmiseks (mõelgem telgile või püstkojale). Rahm rõhutab Semperi eeskujul eriti just seinavaiba tähtsust, kuna tegu on ju peaaegu kõigis kultuurides olulisel kohal olnud sisustuselemendiga. Kui seinavaibad, dekoratiivsed kardinad, puittahveldised ja muud kandekonstruktsioone katvad elemendid hakkasid lõpuks eelmise sajandivahetuse paiku modernistliku lakoonilisuse ees taanduma, ei tuleks selle taga näha mitte niivõrd esteetilist valikut, vaid radiaatori leiutamist ja keskkütte levikut. Seinavaibad kaotasid lihtsalt oma funktsiooni: mitte lasta külmal õhul läbi pragude ja liitekohtade tuppa imbuda.
Kiviseinad ei ole Rahmi arvates muidugi pelgalt seinavaipade alus. Need on ühtlasi soojusakumulaatorid, mis kiirgavad öösel tuppa päeva jooksul kogutud soojust – ja vastupidi. Näiteks Vana-Rooma basiilika pakkus paksude seinte ja kõrgete lagedega suvise palavuse ajal jahedust, mida kodus polnud. Efekt on ka tänapäeval täpselt sama, kui astuda suvises Itaalias lõõskava päikese käest mõne kiriku varjuliste võlvide alla. Talvel pole aga enda soojendamiseks paremat kohta kui mõni kohvik või kõrts, kus inimesed on väikeses köetud ruumis tihedalt koos. Ka avaliku ruumi kude on niisiis autori hinnangul kujunenud esmajärjekorras tänu vajadusele hoida kehatemperatuuri ilma liigselt energiat kulutamata.
/…/
Edasi saab lugeda Sirbist
