204 
TAGASI
Küsimustele vastasid Kadri Klementi ja Kaire Nõmm.
Millisest algideest, intriigist põrkus gümnaasiumiastmele arhitektuuri valikaine ja õpetajaraamatu loomine?
Hariduses rõhutatakse elulähedast õpet ja õppija aktiivset rolli oma arengus. Elukeskkond, olgu linnas või maal, on inimese kujundatud ruum ja inimest kujundav ruum. Igal õpilasel peaks olema õigus ja võimalus õppida oma elukeskkonda märkama, mõistma ja looma sõltumata oma elukutsevalikust. See on loomulik osa inimeseks kasvamisest ja vajalik kiirelt muutuva maailmaga toimetulekuks.
Arhitektuurikooli tundides näeme, et nii lastel kui ka noortel on suur huvi end ümbritseva vastu olemas, kuid võimalusi sel teemal arutleda ja kaasa mõelda on vähe. Valikaine „Arhitektuur kui elukeskkond” on loodud selleks, et igal Eesti gümnasistil oleks soovi korral võimalus tutvuda ruumikultuuriga ja märgata seda just omaenda elukeskkonnas. Õpetajaraamat selgitab õpetajale põhjalikult valikaine sisu ja näiteid, et lihtsustada õpilaste juhendamist muidu ehk võõrana tunduvas valdkonnas.
Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?
Suurim proovikivi oli ja on õpilaste harjutamine muutunud õpikäsitusel põhineva ainekava vormiga. Haridusuuenduste võtmesõna muutunud õpikäsitus rõhutab õppija aktiivset rolli õppimisel, st passiivse loengukuulamise asemel või kõrval uurimist, märkamist, avastamist ja loomist. Need on oskused, mida mõnikord peetakse lasteaeda kuuluvaiks, mõistmata, et tegelikult on tegu ettevõtlikkuse alusoskustega. Lasteaias omandatud oskused tuleb kujundada osavuseks, et edukalt tegutseda ükskõik millisel elualal. Valikaine praktiline osa panebki suurt rõhku selle osavuse kujundamisele.
Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?
Suurimat rahulolu pakkusid ainekava katsetanud koolide õpilased ja õpetajad, kes hindasid oma arengut ruumilise keskkonna mõistmisel ja ümbritseva märkamisel lausa hüppeliseks. Saime kinnitust, et isegi selline lühike valikainekursus on ülimalt vajalik ja aitab edukalt täita tühikut, mis siiani on olnud ruumihariduse valdkonnas. Rõõmustasid hetked, mil õpilane või õpetaja avastas oma isikliku huvi või harrastuse tiheda seose ehitatud keskkonnaga ning hakkas küsima, uurima ja vastuseid pakkuma. Heameelt tekitasid spontaansed pinevad arutelud õpilaste vahel, milles arhitektuur põimus kõikvõimalike eri valdkondadega ja elu tahkudega (nt juura, igapäevaelu harjumused, poliitika) üheks keeruliseks ja põnevaks päriselu pusaks – mida paljud asjad ja nähtused ju tegelikult ongi.
Küsis Karen Jagodin
