„Kõikjal kodus”

Ühendatus, seotus, kodusus – kõik see kuulub inimeseks olemise juurde ja tekib meis ka siis, kui kodukohaks pole tingimata Arkaadia maakonna idülliline ja harmooniast pakatav pastoraal.

Kaasaegses kultuuris näib puuduvat kodu mõiste. See on esmapilgul üksjagu ootamatu, sest vahetu vaatlus näib kinnitavat vastupidist: kaasaegsel inimesel on võimalused oma individuaalse eluviisi ja kodu kujundamiseks mitmekesisemad kui ükskõik kellel enne teda. Aga tormilise linnastumise ja hoogsa kinnisvaraarenduse taga ei ole tingimata loodetud rahu: meie aeg jutlustab pidevast voolamisest, muutumisest ja arengust. Mis on selle voolamise suund ja suurem tähendus, selle üle on palju vaieldud. Suurt progressikultust tingimata pole, kaugeid utoopiaid pigem ei usuta. Aga see kõik vaid rõhutab kaasaja põhilist omadust: elu keset pidevat, lakkamatut liikumist, millegi arendamist ja uuendamist. Paigalejäämine võib tähendada saatuslikku mahajäämist ja konkurentsieeliste kaotamist. Ka füüsilised koduseinad ei tohi inimest pidevast voolamisest välja lülitada.

Nüüdisaega iseloomustanud voolava modernsuse teoreetik Zygmunt Bauman nimetaski meie koduseintevahelist ruumi kohaks, kuhu pikenevad töökohad ja avalik elu, interneti ja sotsiaalmeedia vahendusel jätkub siin pidev ametisolek (1).

Koduseinad ei peata ega summuta voolavat maailma. Me ei käi küll tingimata kellast kellani tööl, oleme ise oma aja peremehed, aga töövoog ei lõpe. Tööandja on kolinud meile koju, piirid kodu ja ülejäänud maailma vahel lasevad läbi. Paraku ei piirdu niisugune olukord ainult inimese endaga.

Igapäevaselt täisaurul kihutav globaalne majandusruum on enneolematul viisil endaga kaasa haaranud looduse, uuristades aina sügavamat jälge maakera geoloogiasse ja loodusvaradesse. Teated kliimasoojenemisest on saanud viimaste aastakümnete püsivaks alarmiks. Inimkond on laienenud peaaegu kõigisse maakera paikadesse, väheseks on jäänudkohti, kuhu inimene veel ei ulatu. Näib, et inimesel pole piire.

Üleilmse majandusvõrgustiku ja interneti varal avanenud virtuaalruum on täitmas kunagist romantikute unistust, mille noor saksa kirjanik ja poeet Novalis sõnastas filosoofilise igatsusena „olla kõikjal maailmas kodus“ (2).

Romantikud ei olnud ainult õrnahingelised unistajad. Novalis huvitus poeesia luule kõrval näiteks ka geoloogiast. Kivimi- ja mäeteadus kõrvuti luuleteaduse või kosmoloogiaga pidi rikastama teadmisi, äratama kujutlusjõudu ja arendama arusaama inimese hingelistest sügavustest. Igatsust maailmas kõikjal kodus olla ajendas soov ületada inimlik piiratus, tundmaks ära oma koht looduse tervikus ja mõista sellest lähtuvalt inimelu võimalusi.

200 aastat hiljem näib see unelm teostuvat kummalises kõverpeeglis: virtuaalne tegelikkus annab meie käsutusse justkui terve maailma ilma paigalt tõusmata.

Aga on olemas ka reaalne rändamine: tänapäeva lennujaamade logistika on omaette imetlusväärne. Korraga on õhus, maandumas ja tõusmas tuhandeid lennukeid. Reisimine ja liikumine on lihtsam kui eales varem. Ilmas rändamine ei seostu ainult virtuaalsusega, seda saab teha ka täiesti reaalselt.

Kas oleks mõni maailmast kui suurest kodupaigast mõlgutanud romantik osanud midagi sellist oodata? Maailma täielikku hõivamist?

Aga kojujõudmisest ei ole siiski juttu. Pigem vastupidi, inimene on kodust kuhugi kaugele eemale läinud, kodu on jäänud pikalt selja taha. Paljud inimkäte vahelt valla pääsenud protsessid on loonud olukorra, mille tulemustest ja kaugematest mõjudest pole kellelgi ettekujutust, veel vähem nende üle kontrolli. See puudutab majandustegevusest mõjutatud suuri looduslikke protsesse, aga ka infotehnoloogia arengut ja tehisintellekti rakendusi. Maakera on küll hõivatud, aga inimene tegutseb pigem nagu vanemate käte vahelt kaotsi läinud laps. See aga ei tähenda, et kaasaja suhtes tuleks tingimata võtta radikaalselt välistav hoiak ja kõiki tema ilminguid valimatult kritiseerida.

Tõsi on see, et mingit tüüpi eluvormid, mis on traditsiooniliselt olnud seotud põlluharimise ja maaeluga, on praeguseks kättesaamatult kaotsis. Linnastunud elukeskkond on asetanud inimese uude situatsiooni, mille jaoks ajaloolisi eeskujusid polegi väga palju võtta.

20. sajandi alguses kirjeldab sotsioloog ja filosoof Georg Simmel essees „Suurlinnad ja vaimuelu“, milliseid muutusi teeb inimese vaimuelu läbi seoses kaasaegsete suurlinnade sünniga. Aeglane, enam südamele ja tunnetele häälestatud provintsimaailm – see vana ja kodune – asendub kiire ja närvilise, stiimulitest üleküllastunud linnaruumiga. Tunnete ja südame asemel hakkab siin domineerima intellektuaalsus, mille kaasnähtuseks on blaseerumine ja kaubanduslik asisus. See on inimese kaitserüü, mis aitab kohaneda saabumisega maalt linna, mõjutades inimese vastuvõtlikkust kogu ümbritseva keskkonna suhtes: „[S]üdamega reageerimise asemel reageerib ta [suurlinlane] olemuslikes asjades intellektiga /—/ seeläbi on reaktsioonid ümbritsevatele ilmingutele paigutatud kõige väiksema tundlikkusega ja isiksuse sügavusest kõige kaugemal olevasse psüühilisse organisse.“(3) Aga Simmel registreerib neid muutusi ennekõike sotsioloogilise närviga. Ta ei tõtta nendele muutustele andma põhjapanevat lõplikku hinnangut.

Linn muudab inimese suhte loodusega problemaatiliseks. Karl Ristikivi kujutab oma nn Tallinna-triloogia viimases romaanis „Rohtaed“ peategelasena kooliõpetajat Juulius Kilimitit, kes Tallinna elanikuna külastab ühes episoodis oma sünnikodu, mis asub linnast kaugel eemal. Ristikivi laseb sellel külaskäigul muutuda tõeliseks pastoraalseks elamuseks. Karja- ja heinamaade vahel kõlab niidukite kõrin, kostavad karjakellad. Mere ääres tunneb Juulius äkitselt suurt ja elustavat ühendust mere lõputu avaruse, taevalaotuse ja heinamaade vahel. Sealjuures imestab peategelane, et ehkki Tallinn on mereäärne linn, pole ta seal merd kunagi õieti tähele pannud. Alles nüüd, linnast eemal, märkab ta rannal seistes tõeliselt merd. Tallinnas koolmeistrina on Juuliusele aeg-ajalt heiastunud vana müüt Arkaadiast – nägemus Vana-Rooma poeedi Vergiliuse kujutatud idüllilisest maakohast, kus kõlab laul ja muusika ning elavad muretud karjased. Nendega on sõbralikult koos nii metsloomad kui ka müütilised jumalused. Aga ladina keele vahendusel on see kauge müütiline Arkaadia jäänud siiski ainult hapraks fantaasiaks ega ole saanud kunagi tegelikuks eluks. Rännak linnast tagasi maale osutub nüüd peategelase jaoks reaalseks Arkaadia kogemuseks: „Jah, oli mingisugune ürgne, kõike haarav ja kõikeläbiv Elu, leidis ta, ja kõiges disharmoonias oli ometi tagapõhjaks mingi suur harmoonia, mis seni oli paistnud olevat ainult kuldse ajastu Arkaadias“(4). Kõnealune episood pole Ristikivil sugugi ainult pelk romantiline miraaž, kus vanal müüdil korra ellu lastakse ärgata. See on ka hetkeline vabanemine modernsusest, taaskohtumine loodusega selle elavas kohalolus.

Antiikne eetika ja sellest lähtuv inimese mõistmine oli mitmed oma üllad ideed rajanud just looduse eeskujule, milles nähti hingestatud ja tsükliliselt kulgevat tervikut.

Marcus Aurelius kinnitab seda pihtimustes iseendale: „Järgnev kaasub eelnevale alati temale kodusena. /—/ Ja nii nagu on sobivalt seostatult korrastatud kõik olev, nii ilmneb ka kõiges, mis sünnib, mitte paljas järglus, vaid mingi imetlusväärne kodusus.“(5) Aurelius kasutab kõige oleva vahelise sideme nimetamiseks kreekakeelset omadussõna oikeîos (kodune),mis pärineb sõnast oîkos,tähendades maja, elukohta ja eluruumi. Selle sõnaga on seotud paljud mõisted majandusvallast teoloogiliste terminiteni: „ökonoomia“, „ökoloogia“ ja „oikumeenia“. Stoikute juurest leiab lisaks mõiste oikeiôsis,mis tähistas ühtekuuluvust ja seotust, isegi lepitatust. Stoitsistlikus filosoofias seob kõike olemasolevat mõtlev alge (logos), mis väljendub looduses ja peaks kehastuma ka eetikas. Nii on inimene ühelt poolt ühenduses loodusega ja teiselt poolt seotud kaasinimestega.

Kõik inimesed osalevad universaalses „kodakondsuses“ ja „maailm on otsekui linn“.(6) Loodus pakub õiglastele ja eetilistele suhetele mitmes mõttes suunised, ilmutades sünni ja surma paratamatust või ka kõige eksisteeriva lühiajalisust. Inimeste maailm allub põhimõtteliselt samasugustele vääramatutele seaduspärasustele. Kui inimene suudab looduslike seaduspärasuste eeskujul luua õiglaseid ja eetilisi vahekordi ka inimühiskonnas, siis on talle ühtlasi avatud kosmopoliitne teadvus – kosmopoliit on kujundlikult suure maailmalinna kodanik, kes ei tee inimestel rahvuse, päritolu või seisuse põhjal vahet.(7)

Kõik inimesed osalevad universaalses „kodakondsuses“ ja „maailm on otsekui linn“.(6) Loodus pakub õiglastele ja eetilistele suhetele mitmes mõttes suunised, ilmutades sünni ja surma paratamatust või ka kõige eksisteeriva lühiajalisust. Inimeste maailm allub põhimõtteliselt samasugustele vääramatutele seaduspärasustele. Kui inimene suudab looduslike seaduspärasuste eeskujul luua õiglaseid ja eetilisi vahekordi ka inimühiskonnas, siis on talle ühtlasi avatud kosmopoliitne teadvus – kosmopoliit on kujundlikult suure maailmalinna kodanik, kes ei tee inimestel rahvuse, päritolu või seisuse põhjal vahet.(7) Antiikne kosmopoliit on kõigiga ühtemoodi „koduses” suhtes. Tähtis on aga just see, et kosmopoliit toetub oma eetilises hoiakus   loodusest saadud terviklikkuse  eeskujule. Selles mõttes erineb ta moodsast suurlinlikust kosmopolitismist Georg Simmeli analüüsitud suurlinnas – moodne kosmopoliit on looduse küljest lahti rebitud, ta peab võimendama oma intellektuaalsust sügavama tundeelu arvelt, et taluda muljete ja suhete paljusust, millega ta suurlinnas kokku puutub. Stoikust maailmalinna kodanik püüab aga iseenda kaudu jätkata looduse eeskuju, milles kõik on omavahel „kodusel viisil“ rahumeelselt ja leplikult ühendatud. Sõnasõnaliselt ongi „maailmas kodus“ just kosmopoliit, kes valdab meelerahu ja on omandanud tänapäevases mõttes kasulikke eneseabioskusi (stoikud olid justkui mindfulness’ipraktiseerijad): kosmopoliit on võimeline oma meelt rahustama ja ennast terviku vaatlemise kaudu turgutama. Maailma suure linnana ettekujutamine pidi näitama inimelu tõelisi mastaape. See aitas leevendada hingelisi kannatusi, mis tervikus vaadelduna peaksid olema väiksemad ja mõttetumad, kui esialgu näib.

Ometi oli niisugune n-ö kodune maailm romantikute saabumise ajaks kaotsi läinud. Kreekakeelne oikeiôsis ei sobinud enam looduse kirjeldamiseks ja sellelt lähtuvalt sotsiaalse ruumi kujundamiseks. Asemele oli tulnud matemaatika keel, mis pidi inimvaimule avama universumi saladused. Loodusest saab kosmiline, lõpmatuid suurusi hõlmav mehhanism, milles on küll jätkuvalt oma seaduspärasused, aga ta on nüüd midagi homogeenset ja ühetaolist kogu oma suures ulatuses. Temas ei ole enam eraldi eetri- või kinnistähtede sfääri nagu aristotellikus kosmoloogias. Siit saab alguse looduse naturaliseerimine, kaob üleloomulik ja mütoloogiline. Loodus ei ole ka enam nii selgelt eetilise mõtte aluseksUusaja üks tuntumaid filosoofe Spinoza püüab eetikat küll saabunud uue looduskäsitlusega kohandada, tehes seeläbi ka katse päästa stoikute pärandit, aga jääb selles võrdlemisi üksikuks. Spinoza esitab oma õpetuse geomeetriliselt reastatud väidete jadana, mis peaks tõendama, et inimese kirgedel, emotsioonidel ja tunnetusvõimel on matemaatiliselt kirjeldatavate loodusseadustega sarnaselt kindlad ja paratamatud seaduspärasused. Ta väidab, et inimese siseelu saab analüüsida samasuguse ratsionaalse korrapära kaudu, nagu püüab loodust käsitleda matemaatikal rajanev loodusteadus. Niisuguses vormis on matemaatiliselt mudeldatud ja mehhaanilise paratamatusega toimiv universum eetikaõpetuse eelduseks. Looduse käsitlemine elava ja hingestatud tervikuna on selleks hetkeks aga minevikku vajunud. Romantikud reageerivadki sellele olukorrale nostalgilise koduigatsusega. Romantikute juures ärkab ellu kuldse mineviku ihalus, olgu selle kehastuseks siis piibellik Eeden või müütiline Arkaadia. Teaduslikule meetodile panustav progressimeelsus teeb vastupidist: ta suunab oma pilgu kujuteldavasse või ajaliselt kaugesse tulevikku, luues fantaasiaid kõikidest probleemidest vabanenud utoopiatest. Kohtame neid juba Tommaso Campanella „Päikeselinnas“ ja Francis Baconi pakutud „Uues Atlantises“, aga valgustusjärgselt ka Karl Marxi visandatud kommunismis.

Olevikku ei suuda kodustada neist aga keegi – kõik tunnevad olemasoleva suhtes võõristust, vajadust seda parandada või sellest sootuks põgeneda.

Nii ongi tekkinud kummaline olukord, mida kutsutakse nüüdisaegseks modernsuseks.  Ümbritsev ruum koosneb paljudest üksteisele vasturääkivatest häältest: oleme korraga nostalgilised, igatseme rahu ja korda, otsime enesele ilu ja olemise etalone kusagilt kaotatud aegadest.

Aga seal kõrval on kõige siiram progressiusk, mis püüab vabaneda kõigest olnust, kuulutab surma iganenud eeskujudele, panustab tehnoloogia ja teaduse lunastavale arengule. Eetikast, inimsusest või tõest on igaühel oma arusaam, joone lubatu ja keelatu vahele tõmbaks igaüks natuke erinevasse kohta. Seda võimendab meedia, sotsiaalmeedia ja internet.

Tõsiasja, et kaasaja kultuur on võtnud sellise ilme, on püütud seletada ja kritiseerida paljudel eri viisidel. Kõigi hädade põhjusena on nähtud kapitalismi olemuslikku pahaloomulisust, religiooni ja kristluse taandumist, inimese teadvustamatute hingejõudude irratsionaalsust või inimese loomupärast egoismi, mis ei lasegi tal moraalset ja harmoonilist elu täielikult teostada.

Igas kriitika osas võib olla omajagu tõtt. Ent eelmise sajandi mõtlejatest toonitab eriti sisenduslikult just Martin Heidegger, et võrreldes eelnenud ajastutega on praegu muutunud radikaalselt inimese suhe loodusega. Loodus on praegu inimese jaoks ennekõike tsivilisatsiooni toitev ressurss ja kapital, mitte eetiline eeskuju või ühiskondliku õigluse alus. Selles seisneb kaasaja inimese tegelik kodutus – loodus tekitab temas eelkõige võõristust ja umbusku. Parimal juhul aitab loodus inimesel lõõgastuda või rahuneda. Aga puudub siiski peamine – inimene pole looduses päriselt kodus, loodus on jäänud kuidagi eraldi, omaette suuruseks, mis jõuab aina enam inimeste teadvusse läbi pideva hoiatuse, et elame tagasipöördumatult soojeneva kliimaga maakeral.

Missugusest Arkaadiast saab tänapäeva inimene siis veel unistada, mille poole püüelda?

Humanitaarne mõte on otsinud väljavaadet paljudest eri suundadest.  Antropoloogid on pakkunud välja võimalusi pöörduda tagasi eelmodernsete eluviiside juurde, otsida eluvorme loodusrahvaste kultuuridest. Nii on näiteks prantsuse antropoloog Philippe Descola püüdnud ületada kultuuri ja loodust läbistavat lõhet, tutvustades loodusrahvaste juures väljakujunenud eluvorme, mis rajanevad inimese ja looduse omavahelisel tihedal põimingul. Sellised on näiteks animistlikud ja totemistlikud kooslused.

Esimese puhul näeb inimene hingestatult ka seda osa loodusest, mis ei ole inimesesarnane. Teisel puhul näeb inimene eneses ja oma kaaslastes tootemlooma mingit tüüpi kehastumist. Sedasorti põlisrahvaste kohastumused võiksid Descola arvates olla alternatiiviks tänapäevasele „kodutule“ kultuurisituatsioonile.

Teist teed läheb juba põgusalt mainitud Heidegger, kes ei otsi juhatust mitte etnoloogiast või antropoloogiast, vaid püüab kodu ja inimelu mõistet valgustada vanades keelekihtides peituvate unustatud tähenduste varal. Oma essees „Ehitada, asuda, mõtelda“ kaevub ta saksakeelse sõna Wohnen (asuma, elama)päritolusse ja leiab, et inimene peaks ennast mõtestama kõigepealt sureliku olendina maapeal.(8) Kodupidamise juurde kuulub ühelt poolt rahu ja rahuldatuse, teisalt ka kaitstuse ja piiride olemasolu. Heideggeri jaoks on sellel positiivne tähendus: kodupidamine on kõigepealt millegi eest hoolt kandmine, millegi hoidmine. Seda saab teha aga siis, kui me oleme loonud selleks turvalise ja kaitstud aseme. Kodu vajab inimene selleks, et turvaliselt ja kaitstult omaenese piire tundma õppida, kasvada ja küpseda vabaks inimeseks. Kodu ei ole mitte ainult varjend või magamiskoht, vaid inimese küpsemise, tema potentsiaali väljaarenemise tingimus. See on õrn ja hoolt vajav protsess. Tähtis on ka see, et inimene tunnetaks ennast maastiku ja selle kohal laotuva taeva osana. Kodu on koht, kus peab ilmnema nn ilmanelik,  inimene kogeb ennast siin maa ja taeva, sureliku ja jumaliku perspektiivi ainulaadses koondumises.

Heideggeri analüüsis ei viita keele vanad kihistused kodule ja kodupidamisele niisiis ainult passiivses mõttes, kus kodu peaks inimesele külma ja tuule eest kaitset pakkuma, vaid kodu on inimeseks olemise  põhilisi viise, see on kasvamise, oma piiride tundmaõppimise  ja  nn ilmanelikuga osadusse astumise ruum. Olgugi et Heidegger näib oma arutlustes sageli eelistavat rustikaalset või pastoraalset, provintslikku ja traditsioonilist elulaadi, kuhu suurlinna lärm ei ulatu, jätab ta siiski kõnealuses essees kõik otsad lahti. Ehkki ta loodab keele kaudu leida alternatiivset nägemust modernse kultuuri ekspansiivsele ja tema arvates sisimas pidetule elulaadile, ei lähe ta päriselt romantikute teed ega idealiseeri mingit kaotatud maaelu – vastupidi, meil tuleb alles otsida ja õppida tõelist kodupidamist maakeral. Eluaseme küsimus sügavamas mõttes on alles lahenduseta. Keel oma paljude kihistustega võib sellel teel meid juhatada ja valgustada, aga lõplikke vastuseid ei leia sealtki.

Üllataval kombel väljendab midagi sarnast eesti rahvaluule- ja ajakirjandusuurija, kirjanik Juhan Peegel oma fragmentaariumis „Ma langesin esimesel sõjasuvel“, kus ta kujutab sõdureid, kes võõrsil olles vajavad sidet koduga, mis on neile ühtlasi elupidemeks. Meenutus kodust, väikene meene või sümbol, osutub ühtäkki eluliselt vajalikuks. Side koduga aitab jääda ellu ja säilitada inimsust ka väga inimvaenulikus keskkonnas: „Jah, elaval inimesel on vaja mingit kindlat, väga materiaalset pidet eluga. Selleks pidemeks on nähtavasti kodu. See pole mitte ainult koht, mis kaitseb inimest halva ilma eest, mitte ainult koht, kus saab süüa ja magada, vaid väga olulised – ja isegi vist olulisemad kui peavari, toit ja puhkerahu – on tuhanded pealtnäha tühised pisipidemed.“(9). Need väikesed „pisipidemed” eluga Juhan Peegli kirjelduses meenutavad, et stoikute oikeiôsis – ühendatus, seotus, kodusus – kuulub inimeseks olemise juurde ja tekib meisse ka siis, kui kodukohaks pole tingimata Arkaadia maakonna idülliline ja harmooniast pakatav pastoraalSidemed, mis hoiavad meid eluga koos, võivad olla palju isiklikumad ja peidetumad. Nad on olemas isegi siis, kui näib, et meil ei ole käepärast mingit üldist arusaama või selget tähendust kodust kaasaja maailmas. Need väikesed pidemed aitavad meil ikkagi olla teel, otsimaks sisu, tähendust ja nägu kodule, milles tegelikult elada tahaksime.

Joonas Hellerma on iganädalase kultuurivestlussaate „Plekktrumm” saatejuht ja Eesti Rahvusringhäälingu toimetaja

VIITED:
1. Vt Zygmunt Bauman, Retrotopia. Polity Press, 2017.
2. Tsitaadi viide veebis: https://www.aphorismen.de/zitat/69926
(vaadatud 04.03.2019).
3. Georg Simmel, Die Großstädte und das Geistesleben. – Gesamtausgabe, Bd. 7. Aufsätze und Abhandlungen 1901–2008. Frankfurt am Main: Suhrkamp Verlag, 1995, lk 117.
4. Karl Ristikivi, Rohtaed. Tallinn: Pegasus, 2008, lk 368.
5. Marcus Aurelius, Iseendale. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 35–36.
6. Samas, lk 28.
7. Maailmalinna motiivi arendas stoikutest näiteks ka Epiktetos, kes oma „Kõnedes“ ütleb, et inimene on ennekõike suure maailmalinna liige, milles osalevad nii jumalad kui ka inimesed (vt Epictetus 2014, Discourses, Fragments, Handbook (II kõne 2.26). USA: Oxford University Press, lk 80 jj).
8. Martin Heidegger, Bauen, Wohnen, Denken. – Vortäge und Aufsätze, Gesamtausgabe, Bd. 7. Frankfurt Am Main: Vittorio Klostermann, 2000, lk 145 jj.
9. Juhan Peegel, Ma langesin esimesel sõjasuvel. – Tuli koduaknal. Valitud teosed. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 288–289.

Üleval: Imat Suumann. Nimeta, 2018