Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia laureaat 2020 disainialase tegevuse eest
Autorid
Daniel Kotsjuba, Helelyn Tammsaar, Merilin Truuväärt
Portreefoto
Renee Altrov

  266

Viimasel ajal on silmapaistvalt kasvanud disaini rakendamine avalikus sektoris. Suur roll on selles avaliku sektori innotiimil, kes on toonud disaini kui tööriista avalikku sektorisse ministeeriumide tasandil. Avalikus sektoris innovatsiooni tegemine ei ole lihtne, ent nemad on sellele disaini abil kõvasti hoogu andnud. Tiim tegeleb avaliku sektori mõtteviisi muutmisega, viies läbi teenusedisaini koolitusi, juhtides projekte, olles katalüsaatoriks ja tutvustades uusi tööriistu. Nad on loonud ja veavad valdkondi ja avaliku sektori silotorne ühendavat i-klubi jne. Tegevuse tulemusena võib täheldada avalikus sektoris olulist empaatia kasvu, valmidust seada kahtluse alla seniseid toimemudeleid, küsida endalt ebamugavaid küsimusi, käia ise „põllul“ kasutajauuringuid läbi viimas. Sellised algatused avalikus sektoris tõstavad lugupidamist ja usaldust riigi vastu.
Tiia Vihand, Eesti Disainikeskuse juhataja

Siseturvalisuse valdkonnal on Innotiimiga olnud tõesti väga hea koostöö. Olime oma valdkonnas juba varasemalt teinud samme, et politsei, pääste ja teised siseturvalisuse partnerid senisest enam katsetaksid ja uusi lähenemisi otsiksid. Oleme koos Innotiimiga õppinud, kuidas seda innovatsiooni asja avalikus sektoris päriselt ära teha – millised probleemid tekivad, kuidas neid ületada ja kuidas suuta teha asju teisiti, kui seni on tehtud. Enamik ametnikest ei ole oma senises täiendkoolituses saanud teadmisi ja oskuseid teenusdisaini, nügimise ja tehnoloogia võimalustest, Innotiim on seda aidanud teha. Konkreetselt Innotiimi ja politsei koostöös toimunud rahunemispeatuse eksperiment oli meie jaoks väga väärtuslik õppetund, sest saime Eesti inimestelt kinnitust, et nad väärtustavad meie julgust proovida uusi asju. Nägime, et see suurendab inimeste rahulolu ja usaldust riigi vastu. Ühtlasi tõime liiklusohutuse teema ja konkreetsemalt ühe ohuteguri – kiiruse – teravdatud avalikkuse tähelepanu alla. Eksperiment andis meile ka õpetust, et lihtsalt katsetamisest pole tolku. Oluline on mõõta, kas uuel lähenemisel oli ka mõju. Mõõtmist peamegi veel suuremas mahus tegema, et otsustada, kas projekt ka laiemalt kasutusele võtta. Küll aga andis see tõuke seaduste muutmiseks Riigikogus, et saaksime seda edukamalt teha. Ühtlasi andis see eksperiment meile olulise kinnituse, et inno-asja ajades liigume õiges suunas.
Lauri Lugna, Siseministeeriumi kantsler

Vestlus Merilin Truuväärti, Daniel Kotsjuba ja Helelyn Tammsaarega

Kaks aastat tagasi Riigikantselei juurde loodud Innovatsioonitiimi ülesanne on muuta Eesti avalikke teenuseid koostöös ministeeriumite ja allasutustega kasutajasõbralikumaks ja inimkesksemaks. Tiim loodi kolmeks aastaks ja on kolmeliikmeline – Merilin Truuväärt, Daniel Kotsjuba ja Helelyn Tammsaar, kes lisaks avaliku sektori koolitamisele aitavad kujundada teenusedisaini parimate praktikate kohaselt lahendusi konkreetsetele lauale toodud probleemidele.

Millised on Innovatsioonitiimi eesmärgid ja kust tuli algatus selline rühm moodustada?

Merilin Truuväärt (MT): Tiim sai alguse avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni rakkerühmast. Rakkerühm otsis võimalusi soodustada uuendusmeelsust Eesti avalikus sektoris ja ametnike tööpraktikas. Rakkerühm tegi ettepaneku innotiimi ellu kutsumiseks, eesmärgiga muuta meie avalikke teenuseid paremaks ja inimkesksemaks ning ühtlasi tuua sektorisse uusi töövõtteid. Kaks ja pool aastat tagasi alustanud tiimist on tänaseni siin Daniel, erialalt graafiline disainer, kaks ülejäänut on erinevatel põhjustel lahkunud ja uued tulijad oleme siis mina, kes ma Riigikantselei strateegiabüroos töötades olin innovatsioonitiimi ellukutsuja, ja Helelyn, kelle puhul me otsisime just antropoloogi tausta ja välitööde oskustega inimest.

Kas see on teile täiskohaga töö ja arv kolm tuleb võimalustest, mis sel hetkel inimesi palgata oli?

Helelyn Tammsaar (HT): Jaa, isegi rohkem kui täiskohaga! Kui tiim loodi, oli kaasatud kuus ministeeriumi, praeguseks on juba kõik ministeeriumid pardal ja kuna sõna levib, siis me täna ei jõua juba kõikidele palvetele vastata.

MT: Kui mõelda tiimi jätkamise peale, siis oleme teinud ettepaneku, et liikmete arv võiks olla suurem.

Kuidas tuleb sisend ehk probleemid, mis vajavad lahendamist? Palju üks teema ajaressurssi võtab?

HT: Meil on paar erinevat tegevusvaldkonda. Kõige rohkem aega, suisa 80% võtab avaliku sektori innovatsiooniprogramm, mis kestab 6-9 kuud ja sinna me kutsume avaliku sektori tiime avaliku konkursi korras oma probleemidega kandideerima. Äsja lõppes järgmise vooru ideede esitamise tähtaeg, laekus 18 projekti, millest me valime 3-4. Kuna igaüks meist juhib ühte projekti, töö on väga intensiivne ja hands-on, siis selle kõrvalt jõuame muid asju teha piiratud mahus.

MT: Programmi kõrval on meil iKlubi – kõigile avatud ürituste sari, kuhu on oodatud inimesed, kes on huvitatud teenusedisainist või uuenduslikest meetoditest avalike teenuste kujundamisel. Oleme pakkunud erinevaid teemasid nagu nügimine (ingl. nudging), eksperimenteerimine ja innovatsioonihanked avalikus sektoris, plaanis on üritus ebaõnnestumiste õppetundide kohta.

HT: Uutest meetoditest rääkides oleme kahe viimase programmivooru raames innustanud avalikku sektorit oma ideid nn pitch’ima ehk lühidalt esitlema – kõik programmi kandideerivad ideed pidid tegema lühikese liftikõne. Kui varem saime seda laval teha, siis nüüd oli Facebook’i otseülekandes igaühel kolm minutit oma sõnum väga konkreetseks timmituna välja öelda. Innovatsiooniprogrammis oleme õpetanud ja ka rõhutame visualiseerimist.

Teeme ministeeriumitele paaripäevaseid teenusedisaini koolitusi ja esineme inspiratsiooniettekannetega konverentsidel. Tihti pöördutakse meie poole palvega, et soovime teenusedisaini sisse osta, kas te aitaksite probleemi sõnastada ja hankeid koostada. Näeme, et avalikku sektorisse võetakse tööle aina enam nn. innorakke ehk innovatsioonijuhte, kelle tööülesanne kõlab umbes nii, et „kutsuda esile innovatsiooni ministeeriumis ja selle haldusüksustes“ – ja seda ühe inimesega kogu organisatsiooni peale! Korraldamegi kohtumisi, kus need innorakud saavad kogemusi jagada, näiteks kuidas üldse innovatsioonist rääkida ja kuidas inimesi kaasa saada. Innorakkudele kiputakse ütlema: „Teeme oma asutuses enne suured asjad korda ja siis hakkame innovatsiooniga tegelema.” Innovatsiooni tajutakse mingi võimsa ja pretensioonika tegevusena, mis meist on raketisõidu kaugusel.

Daniel Kotsjuba (DK): Oleme pidanud mõtestama, mida see moesõna innovatsioon meie jaoks tähendab. See on toote, teenuse või süsteemi parendamine, mille eesmärk on inimesele suurema väärtuse pakkumine. Toetume oma töös Briti disaininõukoja väljatöötatud topeltteemanti mudelile, mis toimib raamistikuna, millele oleme ehitanud oma teenusedisaini programmi. Selle abil saame programmi osalisi metoodiliselt läbi disainiprotsessi juhtida. Tegu on universaalse metoodikaga, mis võimaldab tegeleda lisaks avalike teenuste või suurte asjade arendamisele ka asutusesiseste protsesside paremaks disainimisega kuni hanke koostamiseni välja.

HT: Innovatsioon võib olla ka see, kui sa mõistad, kuidas kasutaja seda teemat – näiteks keskkonna- või muinsuskaitset — üldse mõtestab ja milliste sõnadega sellest räägib. Sellese taipamise põhjalt ümberdisainitud kiri on ka innovatsioon. Oleme projektidesse kaasanud käitumispsühholooge (keda Eestis on selgelt liiga vähe), kes aitavad eksperimente ette valmistada ja sõnumite eesmärke hoolikalt läbi mõelda. Oleme näinud, kuidas osalejaid üllatavad ja intrigeerivad nügimise koolitused — arusaam, et ka väga väikeste asjadega on võimalik inimkäitumist mõjutada.

DK: Me ise kujundame oma tööd ja valime vastavalt projektide vajadustele neid kompetentse, keda kaasata. Üldjuhul 2-3 inimest terve programmi vältel. Näiteks prototüüpimise juures oleme kaasanud interaktsioonidisaineri.

 

Rahunemispeatuse projekti sünd

Millist oma projekti peate kõige suuremaks edulooks ja millised on üldse innovatsiooni õnnestumise kriteeriumid?

HT: Minul on selleks rahunemispeatuse projekt, mis kogus palju kajastust tänu sellele, et antud teemaga suudab iga inimene suhestuda sõltumata sellest, kas ta on autojuht või mitte. Projekti tehes otsisime välismaist kirjandust, kuidas on kasutatud aega kui mõjutusmeedet, ent ei leidnud. Selgus, et üheski riigis pole selline asi olnud varem kasutusel. Projekti suurim edutegur oli siseministeeriumi kantsler Lauri Lugna, kes kutsus kokku tiimi Politsei- ja Piirivalveametist, Maanteeametist ja oma ministeeriumist ning andis neile ülesande mõelda välja midagi, mida varem ei ole tehtud. See tähendas, et kõik turvalised ja igavad lahendused heitsime kõrvale. Rahunemispeatuse idee saime ühest intervjuust, kus öeldi, et kõige tüütum on see, kui trahvi väljakirjutamisega sinu aega raisatakse. Edu pant oli see, et asutuste juhid tulid ideega kaasa hoolimata sellest, et tänini asub see n.-ö. hallil alal, pole ei keelatud ega ka lubatud. 

MT: Mina tegelesin küsimusega, kuidas motiveerida inimesi prügi sorteerima. Keskkonnaministeeriumi mure oli, et juba aastaid püsib prügi sorteerivate inimeste osakaal 20% juures ja õige pea võib nii madala numbri pärast ähvardada meid Euroopa Liidu trahv. Kasutajaintervjuud näitasid, et inimestel ei ole iseenesest midagi selle vastu, aga selle nimel pingutada ei taheta, protsess tuleb väga lihtsaks teha, et kaasa mindaks. Nägime, et üle Eesti on sorteerimise süsteemid väga erinevad. Töötasime välja üleriigilised pakendimärgised, mille kõik pakendiorganisatsioonid on täna ka oma prügikastidele paigaldanud, märgised on kasutusele võtnud ka näiteks Selver. 

Lisaks tegime Saaremaal eksperimendi, kuidas innustada inimesi pakendikoti teenust kasutama. Pooled tänavad Kuressaares said kirja üleskutsega hakata pakendeid sorteerima, teised said kirja koos kotiga, kus kinnitati, et kui inimene koti värava taha tõstab, siis eeldame, et soovite teenusega liituda. Viimane variant töötas ja liitujaid oli umbes 25% elanikest. Võtmeks oli eemaldada esimene takistus inimese teel – vajadus endale selgeks teha, kes teenust pakub ja kuidas sellega üldse liituda saaks.

DK: Minul oli projekt koos Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga ja meie eesmärk oli näha raviteekonda läbi patsiendi silmade. Me ei vaadanud ainult seda, mis toimub inimesega haigla ruumides, vaid ka seda, mis sellele eelneb ja järgneb. Ettevõtmist toetas ka sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske – juhtide tugi on üldse meie töös väga oluline. Töös tõime välja konkreetsed patsienditeekonnad, mis kirjeldasid vähiravi patsiendi muresid. Ühe olulise asjana tuli välja patsientide ja nende lähedaste suur halduskoormus ning teadmatus oma haigusega tegelemisel. Pakkusime välja õde-nõustaja ametikoha, kes oleks vahelüli patsiendi ja arsti vahel, vähendades kõikide halduskoormust. Samuti oleks ta esimene kontaktisik patsiendi ja lähedaste jaoks erinevate küsimuste tekkimisel. Täna piloteeritakse seda neljas Eesti haiglas. Projekt tõi välja, et patsiendi teekond peaks olema keskne instrument teenuse kujundamisel meditsiinisüsteemis, mille keskmes on ju ikkagi inimene. Loodan, et meie töö toetab selle laiemat kasutuselevõttu.

Kas te olete mingis mõttes disainerid, kui aitate kujundada probleemide lahendusi ja nendeni jõudmise teekonda? Kas see on koht, kus võib rääkida nn. disainmõtlemise rakendamisest?

MT: Kogu meie tegevus tugineb disainmõtlemisel ja teenusedisaini meetoditel, nii et jah.

DK: Disainmõtlemine on kasutaja- ja probleemikeskne lähenemine. Tüüpiline on mõelda disainist kui tootest, ent tegelikult võib disain ka midagi palju abstraktsemat olla – protsesside või süsteemide kujundamine, tooli asemel disainime mugavat istumist. See on oluline nihe, me ei küsi, millega me tegeleme, vaid kuidas me sellega tegeleme.

MT: Pool ajast me tegelemegi probleemi süvitsi mõistmisega ja teise poole lahenduste leidmise ja nende katsetamisega. Me ei taha jõuda vaid poliitika soovitusteni, et tehtagu seda või teist, vaid asju ka päriselt katsetada. Väljapakutavad lahendused võivad lõpuks olla väga erinevad.

Millises seisus on Eesti avalik sektor hetkel innovatsiooni rakendamisel, miks ta peaks üldse seda soovima?

MT: Me puutume kokku sektori selle poolega, kes ise tahab muutusi ellu kutsuda ja nende pealt võime öelda, et motivatsioon on kõrge.

HT: Teadlikkus teenusedisainist on päris kõrge, mis ei tähenda, et oma igapäevatöös osataks seda rakendada. Kui ametnikud tulevad meie programmi, siis selle esimeses etapis saadame nad kõik välitöödele, kasutajate kodudesse tegema intervjuusid ja osalusvaatlusi. Nende esimene reaktsioon on muidugi hirm ja arvamus, et keegi nendega rääkida ei taha. Tegelikkus on vastupidine ja lõpuks tuuakse seda tagasisides välja kui programmi kõige suuremat väärtust. Ametniku vahetu kogemus, mitte kellegi teise esitatud info või uuringuraport toob kaasa muutuse hoiakutes.

DK: Avaliku sektoriga töötades peame olema suutelised põhjendama, esitama oma seisukohti usaldusväärsetena jne. Välitöödel tekib ametnikel ka tahes-tahtmata empaatia, arusaam inimese murest.

Mida te näete suurimate kitsaskohtadena innovatsiooni rakendamises Eesti avalikus sektoris või on meil kõik sellega hoopis väga hästi? Mida te võimalusel ise esimese asjana süsteemis muudaksite?

HT: Avaliku sektori eripära on see, et läbikukkumine võib tähendada, et pead lendavad. Meie ülesanne on katsetada, kuid mõned ideed ja lahendused ei tööta ja see on loomulik. Püüame veenda, et testimine väikesel skaalal ja kiiresti annab ka kiired õpitunnid, selle asemel et asuda muutma kogu süsteemi, sealhulgas seaduseid. Me tahaks näha suuremat julgust katsetada ja avatud meelt enesekriitika osas. Meie eksperimenteerimiskultuur on alles algusjärgus, erinevalt näiteks Soomest, kes on selles viimase 4-5 aastaga märkimisväärselt kaugele jõudnud.

MT: Julgust ka läbi kukkuda, õppida sellest.

DK: Siin saavad juhid palju ära teha – luua keskkonna, et inimesel oleks see julgus. Lisaks tooksin välja ka valmiduse koostööks. Programmis käime ühe seltskonnaga regulaarselt koos, probleemi arutatakse ja harutatakse – ning inimesed peavad seda uuenduslikuks! Tuleb välja, et ka koostöö on innovatsioon. Tuleks vältida samade asjade eri asutustes paralleelselt tegemist. Nii ollakse ka efektiivsemad.

Kas te jätkate ka pärast järgmist aastat?

HT:  Oleme teinud ettepaneku, et meie tiim võiks kasvada viie inimeseni. Ministeeriume on palju ja nii saaksime igale ministeeriumile aastas ühe hea ja hästi läbimõeldud projekti teha, sest peaaegu kõik projektid on mitme ministeeriumi haldusalas korraga.

MT: Huvi ja vajadus meie pakutava teenuse järele on kasvav ning muidugi saadud auhinnad ja nominatsioonid on tõestuseks, et meie tööd väärtustatakse.

 

Küsis Triin Ojari