784 
TAGASI
Küsimustele vastas Johan Tali.
Millisest algideest, intriigist põrkus Veneetsia arhitektuuribiennaalile Balti ühispaviljoni loomine?
Meile sümpaatse tõlgenduse järgi peegeldab Veneetsia biennaal päevakajalist geopoliitilist korda. Selle pinnalt tundus oluline, et väikeriigina Veneetsias osalemise eeldus on selle geopoliitilise olukorra ruumiline mõtestamine ja mõistmine. Kuidas suured üleilmsed teemad tegelikult Eestit puudutavad? Kui alati on korrutatud, et eestlased on samas kultuuriruumis ennekõike soomlastega või üksi oma soode ja metsade keskel, siis meile jällegi tundus, et ehitatud keskkonna poolest on kõik Baltimaad pigem sarnases olukorras. Võiks isegi öelda, et oleme natukene kinni oma inertselt kulgevas mineviku mõjus. Meie ülim eesmärk ja intriig seisnes selles, et üritasime erinevate objektide, projektide ja ideede kaudu kuvada võimalikult täpset pilti sellest, milline on meie ruumiline keskkond, kes seda muudab ja kellel on selle üle kontroll.
Kuidas erinesid väljapanek Tallinnas ja Veneetsias?
Veneetsia ekspositsioonis oli suur roll happening’i-sarnases „kokkutulemises“, kus kolme riigi eksponaadid pandi ühes spordihoones kokku kõlama. Üheksa kuraatori ligikaudu sada eksponaati, paljud neist valminud saladuseloori all ja alles Veneetsias esimest korda kuraatorite pilgu alla sattunud. Nad moodustasid koos tervikpildi – need olid Baltikumi pusletükid alles siis, kui nad koos mõjule pääsesid. Paljud ütlesid meile, et meie koostöö ongi eksponaat omaette.
Sellise koostöövormi üks olulisimaid õppetunde ja loodetavasti püsiv nähtus võiks olla see, et teeme küll oma asja, aga samas saame aru ka sellest, kuidas meie külgnevad naabrid sellest mõtlevad ja kuidas see kõik on omavahel seotud. Mõned lülid jätkutegevustes on juba ilmutanud sellise mõttemaailma omaksvõttu. Teisalt näiteks Rail Balticu sarnastes protsessides seda veel õpitakse …
Tallinna näitus oli selle happening’i arhiiv, teisalt jällegi sügavam sisselõige Eestist teele saadetud eksponaatidesse. Tallinna näituse eesmärk oli pakkuda ülevaade sellest, milline oli see kirju Baltikumi pilt, mida Veneetsias oli võimalik näha, ja tõsta esile Eesti eksponaadid Baltikumis.
Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?
Palasport Giobatta Gianquinto spordisaal!
Näitus oli pindalalt väga suur, ruumi oli palju. Teisalt oli meie eksponeeritavate tööde nimekiri pikk, kõik mahtus täpselt ühte kurguni täis topitud veokirongi. Pidime palju vaeva nägema, et üksikud objektid ei upuks sellise näitusemahu sees ära. Ekspositsiooniruumiks oli toimiv spordisaal ja sellega külgnevad kuni 4000 pealtvaatajatele mõeldud betoonist tribüünid, mis mõjusid omamoodi maastikuna. Sellisele pinnale näitust kujundada on ühest küljest väga stressirohke, aga samas suudab selline näituseruum pakkuda rohkem nii vaatenurki kui ka kogemusi. Omamoodi proovikivi oli teha kohalikule kogukonnale selgeks, et nende spordisaal transformeerub nüüd rahvusvaheliseks näituseruumiks. See võttis aega ja palju ülerääkimist kõigi osapooltega – sisuliselt on see Veneetsia tähtsaim ja populaarseim sportimiskoht, olgugi et hoone olemus on brutalistlik ja rajaja kommunist.
Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?
Valmis näituseruumis viibimine ja inimestega rääkimine. Need tegelased, kes teel Arsenalesse meie näituseruumist mööda jalutasid ja kannapöörde tegid ja sisse astusid ning kolm tundi hiljem väljusid. Osa inimesi tegi meie paviljonis isegi pikemaid ja lühemaid uinakuid, pidas oma seminare jne. Üks sama maja iluvõimlemisõpetaja pidas vajalikuks pidada tervele rühmale väikestele printsessidele meie paviljonis loengu sellest, mis on Baltikum – puhtalt selle põhjalt, mida nad näitusel nägid.
Olen rahul, et suutsime tekitada avaliku ruumi vaimsuse. Balti paviljoni tuum ongi arusaam Baltikumist kui ühtsest avalikust ruumist, olgu see siis infrastruktuuride, kultuuri või näituseruumi kaudu …
Küsis Karen Jagodin
Allikas: Eesti arhitektuuripreemiad 2017 aastaraamat
