Eesti Arhitektide Liidu tudengipreemia 2024
Foto
Raul Mee

  111

Zürii kommentaar:

Diana Drobot on Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekava värske lõpetaja, kes kaitses oma magistritöö 2024. aastal kõige kõrgema hindega. Teda iseloomustab muretu, julge, otsiv ja katsetav lähenemine. Ta on oma töödes vaba ja mänguline, ta eirab reegleid ja annab valdkonnale oma vaatenurga. Žürii tunnustab Diana Droboti avatust katsetustele, paindlikkust teemade valikul ning üleüldist huvi julgelt ja isikupäraselt arhitektuuriteemadele läheneda. Tema huvi arhitektuuri vastu on seotud sotsiaalselt tundlike teemadega, mis käsitlevad hüljatust, inimese ja ruumi suhteid ning ruumi ligipääsetavuse teemat kõige laiemas mõttes. Seda kõike illustreerib edukalt kaitstud magistritöö, mis tegeleb Kohtla-Järve linnaehituslike küsimustega. Diana on olnud erialaselt aktiivne ka väljaspool akadeemilist õppetööd. Ta on praktiseerinud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ning tegelenud seal kahanevate linnade ruumiliste probleemide ja nende lahendamisega. Lisaks sellele on ta olnud EKA Puitarhitektuuri Kompetentsikeskuse PAKK mahulise renoveerimise uurimisgrupi liige. Diana on viibinud praktikal Veneetsia 17. Arhitektuuribiennaalil ning osalenud linnauuringutel Ateenas, mis käsitles migratsiooni mõju linnastumisprotsessile. Lisaks õpingutele on Diana olnud 2024. aastast alates aktiivne õppejõud Arhitektuurikoolis ja 2023 aastast ka EKA Eelakadeemias. 2023. aastal oli Diana EKA lõputööde näituse TASE arhitektuuriteaduskonna väljapaneku kuraator ja kujundaja EKA peahoones ning tema artikleid on ilmunud arhitektuuriajakirjas MAJA. Ta on osalenud edukalt arhitektuurivõistlustel ja häkatonidel, kus ta on saavutanud auhinnalisi kohti. 2021. aastal võitis Diana koos kaasautoritega EAL-i korraldatud installatsioonide võistluse ning nende objekt „Torupüüre“ realiseerus ka linnaruumis.

Kertu Johanna Jõeste, Tiit Trummal, Karen Jagodin

Magistritöö

SINKING & SHRINKING. Vajumisega kohanemine kahaneva Kohtla-Järve näitel

Arhitektuur ja Linnaplaneerimine, Eesti Kunstiakadeemia

Magistritöö keskendub kaevandamisjärgsete tööstusmaastike taastamise võimalustele, kasutades näitena Kukruse kivisöekaevanduse suletud šahti.

Põlevkivi kaevandamine on Eestis juhtiv tööstusharu, mille tulemuseks on äratuntava rütmi ja olemuselt kõrbega sarnanev ruumiline jalajälg. Kui seni on maa-alused kaevandused pärast maavarade ära kasutamist hüljatud, siis magistritöö pakub maa-aluse tööstuspärandi ümberhindamist kasutades pärandi enda elemente. Šurf, šaht, põlevkivisammas ja kambrid on maapõue peitu jäänud tööstusliku mineviku hoidjad, mille mehaanilised ja kontseptuaalsed funktsioonid saab taastada, kui elemendid tolmust puhastada ja taaskasutada uuel viisil. Töös uuritakse, millised protsessid toimuvad kaevandamisjärgses linnas Kohtla-Järvel nii kaevanduselamute vajumise (uppumise) kui ka radikaalse demograafilise kahanemise taustal. Tööstusmaastiku allakäiguga kohanemise ja ümberhindamise eesmärk ei ole mitte languse ravimine, vaid jätkuvate demograafiliste ja postindustriaalsete protsesside aktsepteerimine.