Eesti Arhitektide Liidu tudengipreemia laureaadid 2022
Merilin Kaupi juhendajad
Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann / Eesti Kunstiakadeemia
Eneli Kleemanni juhendajad
Laura Linsi, Roland Reemaa / Eesti Kunstiakadeemia
Merilin Kaupi foto
Triinu Kööba
Eneli Kleemanni foto
Loretta Jürisoo

  387

Eesti Arhitektide Liidu tudengipreemia läks sellel aastal jagamisele kahe andeka noore arhitekti vahel, kelleks on Merilin Kaup ja Eneli Kleemann. Kuigi mõlemad selgelt omanäolised, on nende erialases tegevuses ja tugevuses ometi mitmeid sarnaseid jooni – ning just see sai ka preemia kaheksjagamisel peamiseks kaalukeeleks. Merilin ja Eneli on mõlemad nii oma magistritöö kui muu loomingu ja tegevustega andnud olulise panuse arhitektuuri ja selle laiema rolli mõtestamisse, lisades siinsele arhitektuuriväljale mitmeid uusi ideid ja teemasid.

Neil on mõlemal tugev annus sotsiaalset närvi, mis on arhitekti töös olnud alati väga oluline, tänapäeval aga peaaegu vältimatu. Nad tegelevad uudsel viisil Eesti ühiskonnas eluliste küsimustega, milleks on mitmekesisuse, võrdsuse ja demokraatia praktiseerimine linnaruumis, igaühe õigus kodule ja eluruumile, linnaruumi segregeerumise ja monofunktsionaalsuse seljatamise praktikad ning jätkusuutlik eluruumiloome. Merilini 2022. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritöö „Praktilised utoopiad“ (juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann) mõtestab koduga seonduvaid norme, praktikaid ja utoopiaid. Sellest lähtuvalt pakub ta välja oma nägemuse kollektiivsest eluruumist Tallinna kesklinnas, mis on läbi lahendatud viie juba olemasolevasse linnaruumi integreeritud mikroutoopia näol. Eneli Kleemann tegeleb oma 2022. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritöös „Kodu kontoris: kogukonna juhitud elamumajandus Maakri kvartali näitel“ (juhendajad Laura Linsi ja Roland Reemaa) samuti töö- ja eluruumides toimuvate muutustega, kirjeldades ja kujutades alternatiivseid omandivorme, aga ka alternatiivseid kasutusi monofunktsionaalsetele ja tühjenevatele kontorihoonetele. Mõlemal juhul on tegemist alt üles projekteerimisega.

Mõlemad magistritööd, aga ka kummagi noore arhitekti muu erialane tegevus paistavad silma oskusega tegeleda nii Eestis kui kogu maailmas aktuaalsete sotsiaalsete ja keskkondlike probleemidega mitte ainult teoreetilisel tasandil, vaid ühendades ühiskondlikele küsimustele lahenduste otsingud sisulise ruumiloome ja arhitektuuriga. Eriti Eesti kontekstis ning siinse arhitektuuri ja laiemalt ühiskondliku arutelu kontekstis on väga väärtuslik tegeleda justnimelt linnaruumiga, tõstatades küsimuse, kuidas linnas paremini elada.

Tegeledes arhitektuuri jätkusuutlikkuse teemaga, mõtestavad nad seda kriitiliselt ja osutavad vajadusele avada jätkusuutlikkuse teemasid teisiti, jäämata kinni üksnes juba kehtestatud ja järjest jäigemaks muutuvatesse normidesse. Kui jätkusuutlikud on kehtestatud normid vanade hoonete kasutuselevõtmisel või renoveerimisel? Kuidas ringmajandus ruumiloomes sisuliselt tööle rakendada? Kuidas oma olemasolevaid ressursse kõige paremini kasutusele võtta? Kuidas võtta eeskuju teistest riikidest, vältides samas erinevate reeglite ja normatiivide kopeerimist. Tuues jätkusuutliku ruumiloome käsitlemisse mitmeid uusi teemasid, osutavad mõlemad ühtlasi potentsiaalile, mida raamist ja normidest väljapoole mõtlemine loob uudsete ruumiliste ja sotsiaalsete algatuste jaoks.