600 
TAGASI
Küsimustele vastasid Dan Dorell (DG), Tsuyoshi Tane (TT) ja Lina Ghotmeh (LG).
Milline oli ERMi disainimise arhitektuuriline lähtekoht ja kuivõrd mõjutas hoone asukoht arhitektuuriprojekti?
LG: Hoone disainimisel lähtuti küsimusest, milline võiks olla rahvusmuuseumi ainulaadne arhitektuur 21. sajandi EESTIS ja EESTI JAOKS.
Seda ei juhtu iga päev, kui sulle antakse võimalus disainida rahvusmuuseum, joonistada rahva jaoks tähtis koht. See oli võimalus teha midagi uut spetsiifilise arhitektuuri kaudu, mis võiks esindada rahvast ja mängida eestlaste ühendamisel väga tähtsat osa. Rahvusmuuseumide kui vanade tolmuste asutuste kujutluspildile tuli anda uus nägu ja panna arhitektuuri kaudu proovile idee sellest, milline üks muuseum peaks tänapäeval välja nägema. Minu jaoks oli nende küsimustega tegelemisel oluline pidada silmas seda, et arhitektuur kuulub riigile ning et see muutub n-ö aktiivseks oma vormis ja ka võimes pidada oma kontekstis dialoogi. Muuseum pidi tekitama dünaamilise ja ettevaatava dimensiooni, kinnitades tugevat kokkukuuluvust oma asukohaga. See pidi ulatuma kaugemale klassikalise muuseumi funktsionaalsetest piirangutest. Hoone arhitektuur pani proovile algse kava, mis konkursil ette anti, ning kaldus uuendusliku ja aktiivse kultuurilise hoone suunas.
Selle kuuluvustunde otsingul kõneles Raadi maa-ala oma ajaloost. Muuseum tekitas võimaluse muuta maastikku lammutatud lennuraja joonte kaudu, et luua lugu, mis peaks vastu ajahambale. Eesti Rahva Muuseum tõuseb tuhast valusa minevikuga Raadil, endisel Nõukogude sõjaväe alal, pidades oma lihtsas ja ainulaadses vormis keerulist dialoogi maastikuga. Mitu ruumilist kogemust sai võimalikuks ja hoone sai muunduda igast nurgast. Praegu on võimalik hoomata hoone arhitektuuri ühe pilguga – see on disain, mida ma soovisin näha elavana ja pidevas muutumises koos selle maa-alaga. Muuseumi piirjoontes ühineb ajalugu tulevikuga.
DD: Loomeprotsessi alguses, konkursi ajal, uurisime pikka aega Eesti kultuuri ja ajalugu, enne kui hakkasime hoonet ennast joonistama.
Kultuuriliste ja ajalooliste jälgede väljakaevamisel Raadi maa-alalt sai selgeks, et kõik arhitektuurilised ja ametlikud žestid ei saaks kunagi olla nii võimsad kui sellesse erilisse maapinda ajaga tekkinud jooned.
Maastikku jäänud sügav arm, mis hõlmas õhust nähtavat lennuraja tohutut ulatust, oli inimese vaatenurgast nähtavale piiratule tühjusele täielik vastand. Lisaks tekitas see tühjus suuresti hämmeldust, kui mõelda Raadi mõisas toimunud sündmuste ja Eesti lähiajaloo rikkuse peale.
Pärast koha uurimist ja Raadi järve poole looduslikult kalduva esimese korruse digitaalset modelleerimist kasvas hoone sõna otseses mõttes maast välja ning muutus reaalseks, tõustes üles ja lendu esmalt järve kohal ning seejärel konsoolkatusel, mis ulatub dünaamiliselt uutele tasanditele.
TT: Kõik algas kohaga seotud mälestustest. Rahvusmuuseumi all olev maa, okupeeritud maa, massiivse betooniga kaetud ala – et kõiki neid asju tulevikku edasi viia, tuli pikendada olemasolevat lennuvälja ühe pideva joonega ja eraldada see katusena, et tekitada ruum Eesti Rahva Muuseumiks.
Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?
LG: Rahva kujutamine selles rahvusmuuseumi spetsiifilises ja peaaegu utoopilises kuvandis. Et eestlased seda aktsepteeriksid. See pole sugugi lihtne, kui noortele arhitektidele antakse ülesanne ehitada rahva muuseum – see on väga suur vastutus, millega tuli tingimata väga tõsiselt ja põhjalikult tegeleda. See võttis aega peaaegu kaks aastat. Selle jooksul suhtlesime asjaosalistega ja külastasime Eestit, et luua dialoog muuseumi kui asutusega, arendada õige kava, tõestada, et suudame disainida õige muuseumi, isegi kui me pole eestlased. Pidime tõestama, et mõistame selle hoone, aga ka rahva vajadusi. Protsessi alguses oli projektile päris palju vastuseisu. See oli normaalne, sest hoonega seostus oluline küsimus mineviku kohta. Arhitektuur pidi tegelema poliitikaga ja mängima uut rolli. Saime selle projekti disainimisel ja ehitamisel häid õppetunde – olime noored arhitektid ja mul on tunne, et kujundasin end selle hoone kaudu. See oli sügav armastus arhitektuuri vastu ja see kasvas ühes muuseumi ehitamisega. Meil oli tehnilisi, korralduslikke ja eelarvega seotud probleeme, aga ületasime need kõik Eesti partnerite abiga ja meeskonna sooviga vaadata tulevikku.
TT: Pikk protsess. Ühe hoone valmimine võttis kümme aastat ja polnud üldsegi lihtne alati positiivseks jääda. Oli hetk, kus lootus oli kadunud, sest üleilmse ja seejärel ELi kriisi tõttu oli raske rahastust saada. Kannatlikkus muutus meie jaoks keeruliseks, aga isegi suurem proovikivi oli see ERMi jaoks – uskuda sellesse projekti nii pikalt.
Mis pakkus projekti juures kõige rohkem rahuldust?
LG: Arhitektuuri jõu realiseerimine, inimeste ühendamine ja inimestega kontakti saavutamine. Selle võime saada keeleks, mida kõik tegelikult mõistavad ja sügavuti kogeda saavad. Selle võimekus joonistada ilu ja muuta see kättesaadavaks, ligipääsetavaks. Hoonega seotud utoopilised ideed, mis said tõelisuseks, tegelikkuseks – need muutusid eestlaste kõneldavateks sõnadeks. Oli maagiline, et meie disain pidas ajahambale vastu terve selle kümnendi, mil hoonet loodi. See on intensiivne ja imeline protsess, kui mõtted, joonised ja mateeria liidetakse kokku, et luua ajatu tervik, ning kui see tervik kandub edasi ja saab ühised mõõtmed. Mind liigutasid tõeliselt eestlaste tänusõnad, inimeste kogemused seoses hoonega ning nende kirjeldused ja tunded, mis ühtisid minu omadega – samad sõnad, mida mina kirja panin või joonistasin. Arhitektuur muutus loetavaks ja muuseum looks, milles kõndida läbi maailmaruumi.
Üks ere hetk, mida eriti täpselt mäletan, on muusika ja muuseumi arhitektuuri täielik sulandumine. Seisin muuseumis päev enne selle ametlikku avamist, vaatasin, kuidas inimesed sisenevad, ja äkki täitis avaürituseks proovi tegeva saja laulja hääl kogu ruumi. See oli nii maagiline, et ma ei suutnud oma tundeid tagasi hoida – pisarad tulid iseenesest silma. Sel hetkel, kui kogu muuseum saavutas oma täielikud mõõtmed, suutsin äkitselt tunda ja tunnetada ruumi ning kohta kogu selle ulatuses – see oli täidetud inimelu ja -häältega.
DD: Selle projekti puhul oli minu jaoks üks liigutavamaid komplimente see, et kõik osalejad olid uhked, kui said oma osalusest teistele kuulutada – et nemad aitasid seda teoks teha. Ja nad tõepoolest aitasidki! Kõigil alates ametiasutustest kuni muuseumi töötajateni ja ehitusmeeskonnani oli tunne, et nad osalesid milleski tähtsas. See muutis töö üldise kvaliteedi veelgi paremaks, kui seda avalike hoonete puhul tavaliselt suudetakse saavutada.
TT: Kui ehitus lõpule jõudis, jalutasin ümber hoone. See oli tõeliselt ehe hetk, kui mind ümbritses kaunis valgus ja vaikus – oleksin võinud sinna igaveseks jääda. Aga pärast seda, kui 29. septembril 2016 oli lõpuks ERMi hoone ametlik avamine ja kogu hoone oli täis eesti rahvast, muutus see muljetavaldavalt inimeste ruumiks. Olin nii liigutatud, nähes, kui õnnelikud on inimesed, kui suur hulk ajab omavahel juttu ja kui kaua nad olid selle muuseumi valmimist oodanud. Seega sai mulle selgeks, et arhitektuuril on võime midagi inimeste heaks teha.
Küsis Karen Jagodin
